RSS

Suvine Sibulatee

21 apr.

sibuladSellele reisile eelnes mitu nädalat planeerimist ja organiseerimist. Sisustada tuli kaks päeva Peipsi ääres, kaasas 4 täiskasvanut ja 2 last. Sattusin planeerimise algfaasis kohe ummikusse. Infot oli vähe ja olemasolev info oli kehvasti esitletud. Ükski vaadatud ööbimiskoht ei tundunud põnev või piisavalt privaatne. Seda enam, et aastaid tagasi oli meil kogemus ühe Peipsi puhkekeskusega, kus (venelastest) purjus noormehed meie üüritud maja hoovile nugadega vehkima tulid.

Kõik hakkas sujuma siis, kui olin avastanud selle video. Võtsime ette samad seiklused nagu videos, väikeste mugandustega – ilma jalgratta ja koerata. Nüüd kui läbiv teema oli leitud, oli info guugeldamine palju kergem. Need kaks päeva said paika nii kellaajaliselt kui ka kilomeetriliselt. Ehk siis koostasin graafiku,mis kell kuhugile jõudma peaksime, kui kaua kuhugile sõidame ja kui kaua kuskil aega peaksime veetma. Mis oli muidugi üsna keeruline ja jäi ruumi ka eksprompt tegevustele.

kalapaat
I päev

Reisi esimene peatuskoht oli toidu ja muu vajaliku varumine. Kaasa sai hästi palju värsket ja kodumaist kraami, aga näiteks ka tabletid merehaiguse vastu. Lisaks veel mikser, väli-gaasipliit, nuimikser, piknikukorv, sest ööbimiskohas toitlustust ei olnud. Plaanis oli valmistada ise õhtusöök ja hommikusöök ning ka piknikukorvi sisu.

Lõunasöögiks olin valinud Apollo Belvedere restorani, kuid tundub, et tänaseks seda söögikohta enam ei ole. Alatskivi lossi restroran tundus liiga pidulik, et teha kiire lõuna lastega, kuid kõrval olevasse kõrtsi ka ei tahtnud minna. Seega läksime sööma Apollosse – ei olnud liiga pidulik ja ruumi oli ka palju. Ainukesena häiris see, et meie laua teenindaja töösse sekkus omanik, kes ise ka saalis samal ajal einestas ning liha oli maitsestatud valmis maitseaineseguga, mis mulle ei maitse.

phpzfLr9zAMPeale lõunat tegime tiiru Alatskivi lossi aias, lossi ja muuseumi külastust seekord plaanis polnud. Oleme Alatskivi lossis käinud mitmeid kordi, küll mitte muuseumiga tutvumas. Aastatega on toimunud väga suured muutused, nii lossis sees kui ka lossist väljas. Alatskivi lossis on ka restoran ja sviidid. Kui järgmine kord Alatskivile satume, siis kindlasti käime muuseumis ära või mõnes õpitoas. Või plaanin puhkuse nõnda, et ööbimiseks valin nurgatorniga sviidi, õhtusöögiks restorani ning ka töötoad võtan lossist – nii on kõik käe ja jala juures, ühes majas.

Edasi võtsime suuna Kolkja küla poole. Tegime kiire ringi Kolkja vanausuliste muuseumis, kuna seal oli parajasti sees üks suurem lätlaste grupp, siis me sinna pikalt ei jäänud. Maja eest ostsime kaasa vanausuliste suhkrut ja küla vahelt ostsime kaasa sibulavaniku.

php4gPLz9AMKohvipausi tegime Peipsimaa Külastuskeskuses, kus on väike kohvik Tädi Šura. Proovisime erinevaid pirukaid ja presskannukohvi. Samal ajal osalesid lapsed teise laua taga õpitoas. Valisime pitsattrüki ja kasutades olemasolevaid kummist-puidust trükipakke. Trükipakkude valik oli väga suur ja paljud neist olid piirkonnaga seotud, olemas oli ka Peipsimaa Külastuskeskuse maskott Rändur Rääbis. Kaasa saime toredad poekotid, mis siiani seda suvist reisi meenutavad. Külastuskeskuses on ka pood, kust saab seda sama suhkrut ja palju muud põnevat. Lisaks saab sealt näiteks ka jalgrattaid, tõukerattaid ja tõukekelke laenutada.

Ja oligi aeg meie ööbimiskoht üles leida, suunaviitasid sinna ei ole. Nii, et saime veidi Nina külas ringi tiirutada. Ööbimiseks leidsin Nina majad, sealt samast videost. Need ei ole lihtsalt majad vaid põhumajad. Elekter on päikesepaneelidest ja tuulegeneraatorist. Tundus väga huvitav, et kuidas need majad siis ka päriselt välja näevad. Majad asuvad Peipsi kalda ääres, aga mitte otse rannas. Majade ja ranna vahel kulgeb külavahe tee.

4-kohaline

Seal on kolm maja ja lisaks veel omanike maja. Ööbida saab kahes neist. Üks maja, mis asub 2-kohalise ja 4-kohalise maja vahel, seisab tühjana ja on pigem kolikamber. Ümbrus on selline lohakas, niitmata muru, haige kass (silmaga nähtavalt haige), näljane koer (mõlemad ei lahku külaliste juurest). Tualet asub väljas ja samuti ka duššikabiin. 2-kohalises majas on ka duššikabiin, aga seda me ei kasutanud. Vesi tuleb majja voolikust. Ma ei kujuta ette, kuidas seal talvel ööbida on. Lastega ilmselt ei ole võimalik, täiskasvanud ilmselt kannataks ka talvel välikäimlat kasutada. Samuti ei kujuta ette, kui seal ööbiks korraga mitu seltskonda, sest välidušš on lahtine ja  siseneja poole avatud. Lastega peredele ei sobi väga hästi ka see, et maja ja ranna-lõkkeplatsi vahelt kulgeb külavahe tee, kust autod sõidavad. Mitte koguaeg, aga sõidavad.

II maja aken

I maja köök

grill-koer

I maja kamin

hoov

wc

II maja köök

II maja riiul

I maja väljast

Aga tegelikult on seal väga mõnus – voodist on vaade metsa, köögist on vaade Peipsile, rannas on mõnus lõkkekoht koos suure laua ja pinkidega. Lähedal ei ole lärmakaid naabreid. Lõkkeplatsi juures on rand. Kui tulla suurema seltskonnaga, siis ei teki probleemi ühiskasutuses olevate asjade jagamisega nagu lõkkekoht, kuivkäimla, dušš. Arvestama peab koduloomadega, kui keegi pelgab loomi, siis seal on loomad.

Kaasa ostetud toidukraami panime 2-kohalises majas olevasse külmkappi (4-kohalises majas külmkappi ei ole). Õhtuseks grillimiseks me liha kaasa ei ostnud, lähim pood on Alatskivil asuv kauplus. Õnneks ei olnud kauplust laupäevasel päeval lihast tühjaks ostetud. Keetsime köögis värsked, koorega kartulid ja liha grillisime lõkkekohas. Mõlemas majas on gaasipliidid ja kraanikausid. Pann, pott ja lõikelaud oli olemas kindlasti 4-kohalises majas. Kuna ilm oli ilus, saime õhtusöögi süüa järve ääres. Järve ääres mängisime kuni pimedani lauamänge, seejärel kolisime tuppa mängima. Aga varsti kadus vool ära ja kuna see koht on peaaegu nagu kodumajutus, siis polnud sellisel kellaajal võimalik minna kellelegi probleemist rääkima. Nii saigi läbi esimene päev.

II päev

hommikusöökHommik algas suurte ettevalmistustega. Valmistada oli vaja suur kogus pannkoogitainast, toormoosi ja pikniku jaoks marjad-puuviljad pesta ning tükeldada. Pannkookide jaoks oli kaasas mikser, taigna valmistasime täiesti nullist – munad, jahu, piim. Toormoosi jaoks oli kaasas nuimikser. Pannkooke küpsetasime järve ääres, kaasa võetud gaasipliidiga. Õli ja maitseained võtsime ka ise kaasa.

Kuna ilm oli jälle päikesepaisteline, oli väga mõnus pühapäeva hommikune pannkookide söömine järve kaldal koos hommikukohviga. Kohvi jaoks oli meil kaasas presskann. Kui pannkoogid otsa said, algas suur pakkimine. Laadisime asjad autode peale ja lahkusime ööbimiskohast.

Nina tuletornKuigi seda kola oli kaasas palju, siis tegelikult olid nad kõik üsna vajalikud, aga mitte hädavajalikud. Kindlasti tegid kaasa võetud asjad reisi mugavamaks ja maitsvamaks. Kellele meeldib pannkoogijahust tehtud pannkook, kellele mitte. Kellele maitseb puru kohvi sees, kellele mitte. Eks see kõik on maitse küsimus. Kuna reis oli täielikult minu planeerida, siis tahtsin oma külalistele parimat pakkuda!

Edasi suundusime Peipsi järvele, enne seda põikasime läbi Nina tuletorni juurest, kus asub ka Nina kirik. Tegelikult on selle torni nimi hoopis tulepaak. Tulepaak on tuletorn, mille nähtavuskaugus on alla 10 meremiili. Nina küla on oma nime saanud ninakujuliselt järve ulatuva kaldajoone järgi.

Kuna seal kandis sadamat ei olnud, siis trimaraanile saamiseks pidime kõigepealt kummipaadiga järvele sõitma, kus jaht Maarja ankrus oli. Autod parkisime Willipu puhkemaja lähedale. Maarja oli ankrus tegelikult üsna lähedal. Kõik said selga päästevestid, ka lapsed. Sadamate puudumise pärast Maarjaga enam Peipsil sõita ei saa. Kapten Peipus ja Maarja seilavad nüüd hoopis Võrtsjärvel.

maarjaJahiga oli tellitud 1-3 -tunnine sõit Peipsil. Sõitsime kokku ligi 3 tundi. Ilmaga meil vedas ja sai purjed heisata. Maksimaalselt mahub trimaraanile 11 külalist, meie olime kuuekesi + kapten ja üks meeskonnaliige. Kohe alguses tegime läbi ka rituaali rummiga.

Kõige pealt sõitsime Nina poole tagasi ja seejärel võtsime suuna Kallastele. Sinna jõudsime kahe tunniga. Sealt paistis Eesti pikim Devoni liivakivi paljand ehk Kallaste pank. Kui Nina poole sõitsime mootori jõul, siis Kallaste poole tuule abil. Istuma mahtusime väga hästi, alguses purje all ja hiljem reelingu ääres. Piknikku pidasime kajutis suure laua ääres. Piknikukorvi sisu oli hommikul valmistatud (puuviljad, marjad).

 

phpjJ2WJPAMMa polnud varem kuulnud midagi trimaraanist, ainult sõna katamaraan oli tuttav. Katamaraan on kahe ja trimaraan kolme kerega veesõiduk. Selle info otsisin enne Maarjaga sõitu välja. Purjetamisel kellelgi paha ei hakanud ja keegi üle parda ei kukkunud. Ka lapsed pidasid terve sõidu kenasti vastu. Purjekalt saime ära kummipaadi abiga. Maarja jäi kalda lähedale ankrusse. Nagu ma juba mainisin, siis Maarjaga enam Peipsil kahjuks sõita ei saa. Jahisõiduga saigi meie reis Sibulateel läbi ja alustasime koduteed.

Kuhu minna ja mida teha järgmine kord Sibulateel?

Tõukekelgupäevale Kolkjas

Alatskivi Lossi, restorani ja tornisviiti

Alatskivi Lossi õpitubadesse

Kalevipoja Uisumaratonile

Varnja elava ajaloo muuseumi

 

 

 

 

 

Advertisements
 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; aprill 21, 2014 in 1-2 päeva

 

Sildid: , , ,

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

 
%d bloggers like this: