Suvine Taevaskoda

Taevaskoda oli aastaid tagasi üks lemmikumaid kohti, kuhu jalutama minna. Alguses kahekesi, siis kolmekesi, ainult neljakesi veel ei olnud käinud. Mitu suve on mul olnud idee, et tahaks sõitma minna jõelaev Lonny`ga. Kunagi ei ole sinna õigel ajal sattunud. Kui seekord Taevaskotta jõudsime, siis avastasime RMK teabepunktis,et pontoonkatamaraan väljub täistunnil. Aega oli umbes 10 minutit. Kaasa haarasin kollaste akende kaardi ja mõned põnevad piirkonda tutvustavad voldikud. Teabepuntki ümber on olemas liivakast, toidukiosk, tualetid.

Jõudsime viimastena laevale. Väga meeldiv üllatus oli see, et reisil oli giid, kes rääkis väga huvitavalt järve tekkeloost ja ümbritsevast loodusest. Samuti tegi ta välismaalastele oma jutu kokkuvõtteid. Saesaare paisjärve asemel oli enne jõgi, aga seoses hüdroelektrijaama ehitusega tekkis siia järv. Hüdroelektrijaam ehitati Ahja jõele aastal 1952. Järv on ligikaudu 5 kilomeetrit pikk, käänuline ja jõelaevaga sõites on väga hästi näha liivakivipaljandeid. Möödusime Laaritsa mäest, Mõsumäest, Kindapäka mäest, Kivipalu mäest, Madal paest, Oose mäest, Mõtstare mäest.

6-kilomeetrise reisi ajal olid näha ka Eesti selle aasta (2014) linnu, jäälinnu pesakohad. Minu meelest on sellel reisil palju parem vaade Devoni liivakivi paljanditele kui on Suures ja Väikeses Taevaskojas. Reisi ajal on võimalik osta Taevaskojaga seotud meeneid ja saab osta ka näiteks kohvi. Laeval on ruumi natuke ka jalgratastele ja vankritele. Jõematk kestis umbes tund aega ja see oli täiesti piisav aeg, sest nooremat last tuli pool reisi pidevalt lõbustada, sest ringi jooksmiseks seal ruumi ei ole ning see ei oleks ka turvaline.

 

 

Peale laevasõitu kõndisime tagasi parklasse ja ostsime kaasa väga maitsvaid kõrvitsaküpsiseid ning suundusime matkale mööda Taevaskodasid. Esimest korda kohtasin siin märki, mis kinnitas, et matk ratastoolis ja lapsevankriga on võimalik. Aastaid tagasi läksime lapsevankriga jalutama Penijärve matkarajale (tol ajal oli see veel RMK lehel kirjas, nüüd enam ei ole), raja algus oli sile ja lai, peale vaatetorni hakkas kõnnitee aina kitsenema. Lõpuks ei jäänud muud üle kui vanker kaheks osaks lahutada – ühele rattad ja teisele korv lapsega, et saaks raja lõpuni kõndida. Kui pimedaks läks, astusime matkarajast üldse kõrvale ja jalutasime edasi mööda metsasihti maantee poole. Lõpuks jõudsime metsast välja.

 

Taevaskoja matkaraja algus oli väga paljulubav, puujuurte peale oli tekitatud sile kõnnitee. Varem oli siin looduslik metsatee. Olin kuulnud, et Emalätte juures oli toimunud varing ning märkasime ka tupikumärki, rada oli seal suletud. Saime kenasti Väikese Taevaskoja juurde, aga Suure Taevaskoja juurde minekuks tuli ületada raudtrepp, sellist treppi siin varem ei olnud. Kahjuks ei olnud ühtegi hoiatusmärki ka, kuna olime nii pika tee juba kõndinud, siis tassisime vankri trepist üles ja alla minekuks valisime metsa, mitte trepi.

Tavaliselt oleme siit tagasi pööranud, Suure Taevaskoja juurest läheb metsatee ringiga raja algusesse. Seekord valisime hoopis teise tee. Olin mõned päevad enne arutanud teemal, et tänapäeval on võimatu metsas ära eksida, kuna telefon juhatab alati metsast välja. Sellel matkal saingi seda testida. Ühel hetkel tundus, et liigume parklast väga kaugele. Otsisin välja telefoni ja proovisin meenutada, millisel järvel me just laevaga sõitsime, et seada seda järve sihtkohaks. Telefon muidugi metsateid ei tuvastanud ja märkis tagasiteeks väga pika tee. Siiski vaatasime terve tee telefoni, et metsast välja jõuda. Hoidsime suunda Saesaare paisjärvele.

Ühel hetkel mõõdus meist üks meesterahvas, kes uuris, kas oleme siin enne käinud. Tundus, et tema oli samuti eksinud. Varsti astusime matkateest kõrvale, sest see muutus liiga kitsaks ja liikusime edasi mööda metsateed. Tänu sellele, et olime kõrvalisel teel saime süüa väga palju metsmaasikaid ja mustikaid. Varsti möödus meist seltskond vanemaid daame, kes uurisid, kas me teame, kuhu see tee viib. Loomulikult me ei teadnud. Lõpuks sattusime uuesti matkateele. Viimase üllatusena ootas meid ees pikk trepp Saesaare järve äärde. Kui jõudsime raja algusesse tagasi ja uurisime seal matkaradade kaarti, siis selgus, et kaardil on trepid tegelikult märgistatud. Lapsevankri-märk raja alguses oli olnud väga eksitav. Selle viimase trepi asemel oli ka varem tegelikult trepp, kuid see oli paigaldatud nõnda, et kõrval oli ka ruumi. Nüüd on trepp väga laiaks tehtud ja kõrval on kitsas ja mudane riba. Kui trepi kõrvale oleks jäetud rohkem ruumi, siis need trepid ei oleks väga suureks takistuseks raja läbimisel.

Toreda uuendusena olid rajale tekkinud infotahvlid Viimse reliikvia filmise kohta. Ära on märgistatud kohad, kus filmiti stseene filmi jaoks, lisaks on seal põnevad lood kaadritagustest seikadest. Samuti on seal pilte võtteperioodist. Kui suvel on Taevaskojas matkamine pidev kaadrist kõrvale astumine (sest koguaeg on keegi Su teel, kes parasjagu soovib teha endast pilti mõne objekti taustal), siis sügisel on Taevaskojas palju vähem jalutajaid. Jõelaevaga saab sõita kuni sügise alguseni.

Kuhu minna ja mida teha järgmine kord Taevaskojas?

√ 6-kilomeetrisele matkarajale
√ Külastada Taevaskoda talvel
√ Tõukekelgumatkale

 

Suvised kollased aknad, finaal

Et kollaste akende otsimise projekt läbida enne, kui aknad maha korjatakse, sõitsin taas spetsiaalselt aknaid jahtima. Eesmärk oli tabada kõik viimased viis, mis asusid kaardilt vaadates üsna samas kandis. Päev enne seda reisi avastasin, et Taevaskoja RMK teabepunktis levitatakse turistivoldikute vahel ka kollaste akente kaarti. Vahepeal on valminud ka nelja teekonnaga kaart, aga seda infopunktis ei jagatud.

Uus kaart kaasas ja asusingi kõige kaugemate akende poole teele. Ees ootas Kagu-Eesti. Sõitu alustades ei arvanud ma, et nende akende leidmiseks tuleb kulutada nii palju aega ja läbida nii palju kruusateid. Akende naabruses asusid Eesti kõige väiksem rahvuspark, Karula rahvuspark, Eesti-Läti piir, Eesti-Vene piir, Setomaa, Eesti sügavaim järv, Rõuge suurjärv.

Valga linn – tegemist on kõige piiriäärsema aknaga. Läti ja Valka asusid umbes kümne sammu kaugusel. Olgugi, et videost oli näha akna asukoht (veekogu kaldal, taustaks paneelmajad ja katlamaja korsten), küsisime teed. Valgas on lihtsalt mitu veekogu – Pedeli jõgi, Pedeli paisjärv, Pedeli teine paisjärv. Tänu vetelpäästja juhatusele leidsime akna üsna kiiresti. Aken asub Pedeli paisjärve kaldal, Rimi ja Selveri lähedal, Tartu tänaval. Seal on üsna suur parkla. Seda pilti, mida turistid pidavat seal jäätise-saldejums `iga piiriposti taustal tegema, me ei teinud. Kuigi id-kaardid olid kaasas.

Lüllemäe – Video põhjal tundus, et aken asub elektriliinide all. Tegelikult asub aken Karula Maarja kiriku kõrval, kelgumäel ja need ei ole elektriliinid vaid lumetuubi tõstuk. Küsisime teed kohalikust poest ja meid juhatati õigesse kohta. Esimest korda kogu projekti jooksul sai fotoaparaadi aku täpselt siin tühjaks, õnneks saime akut mõned minutid laadida selles samas poes. Suured tänud väga vastutulelikule müüjale! Olemas on väike parkla.

Rõuge ürgorg – videost meenusid järv ja sillake, esimese hooga oli neid sillakesi iga nurga peal, aga õnneks leidsime õige sillakese koos aknaga üsna ruttu. Aken asub järve kaldal, mille kõige sügav koht on 38-meetri kaugusel veepinnast, tegemist on Eesti kõige sügavama järvega. Akna kõrval on suur parkla.

Vastseliina piiskoplinnus – aken ei asu Vastseliinas vaid koos linnusega Vana-Vastseliinas. Aken on parkla ja linnuse vahel, sõidutee ääres. Siin on suur parkla ja välitualetid.

Obinitsa küla – kõige viimane aken, mis paneb punkti aastasele akende otsimise projektile. Aken asub Eesti-Vene piiri lähedal (Koidulasse on 12 km), Obinitsa külas, teeristis. Akna juures on suur parkla.

Kõik 21 kollast akent on nüüd üles leitud! Seda projekti alustades ei arvanud ma, et selleks kulub üks aasta ja ei aimanud, et viimaseid aknaid pean spetsiaalselt otsima asuma. Kordagi ei tekkinud mõtet, et loobun sellest ideest – kõik aknad üles otsida ja neist pildid teha.

Võingi öelda, et suvi 2013 – suvi 2014 oli kollaste akende aasta:

√ kõik kuulsid, et otsin mingeid aknaid;

√ minu laps kirjutas lasteaias emadepäeva ankeeti:  tema ema hobi on kollased aknad;

√ mulle saadeti pilte akendest, kuhu ma veel ei olnud jõudnud;

√ mulle saadeti pilt akendest sõnumiga: “Kas ma otsin neid aknaid?” Loomulikult ei olnud need “need” aknad. Pildi saatja muidugi teadis seda, et need ei ole õiged kollased aknad!

Minu kollaste akende teekond sai läbi hoopis liba-kollase akna juures, mis asub Tabinas. Kohalikud elanikud on saanud inspiratsiooni ja paigaldanud järve kaldale kollase akna. Kui Viljandi elanikud ei soovinud kollast akent Lossimägedesse, siis Tabina külarahvas on selle ise ehitanud. Terve päeva oli raadios saatmas meid Laulupidu, et kodutee väga kurbade nootidega ei lõppeks, saime Tuljakut kaasa üürata.

I kollased aknad
Kollane aken
II kollased aknad

Kuhu minna ja mida teha järgmine kord kollaste akende teekonnal?

√ Terve teekond korraga läbida
√ Akende piirkondades pikemalt aega veeta

 

 

 

Suvised kollased aknad

Sõnajalaõie otsimise asemel püüdsime selle aasta Jaanipäeval üles leida hoopis kollaseid aknaid. Esimest korda sõitsime spetsiaalselt aknaid otsima. Paljud aknad jäid hilisele kellaajale ja nii tuligi mõnest loobuda. Oli liiga pime, et pildistada. Siit tuli ka välja selle projekti suur pluss, akendele on ligipääs igal kellaajal, nad ei sõltu lahtioleku aegadest. Samas tuli välja teine probleem. Õhtusel ajal ei ole avalikke tualette, kuhu vajadusel minna.

Otepää kirik ja linnamägi – aken asub kiriku lähedal, Tehvandi staadioni vahetus naabruses. Ligi pääseb iga ilmaga, parkla on pisike.

Sangaste loss – loss asub Sangastest veidi eemal. Aken asub lossi suhtes all, vasakus nurgas. Sinna saab ilmselt iga ilmaga, kuigi sõidutee, mis lossi juurde viib on väga auklik. Parkla on suur.

Barclay de Tolly mausoleum – aken asub Jõgevestes, üsna lähedal voolab Väike-Emajõgi. Kui suurem osa aknaid on kohtades, kuhu olen sattunud ka ilma aknata, siis Barclay de Tolly mausoleumi ei ole kunagi sattunud ja ilmselt ei oleks ka sattunud ilma aknata. Kuigi nimi Barclay de Tolly on ju tuttav Napoleoni lahingutest. Akna leiab üles mausoleumi juurde suunavate viitade järgi. Kohapeal on suur parkla ja mitu välitualetti.

Urvaste kirik ja Uhtjärv – kui läheneda aknale Anstla poolt, siis võib esimese hooga aknast mööda kihutada, kuna akna juurde pööramine on keset kurvi, mägede vahel. Samas on aken kohe näha, kui edasi läbi oru sõita ja teisele poole mäe otsa jõuda, sest aken on mäe otsas ja paistab kaugele. Sellest aknast on väga maaliline vaade Urvaste kirikule.

Alatskivi loss ja Sibulatee piirkond – aknale saab kõige paremini ligi hoopis Hirveaia kaudu, kuigi saab ka läheneda lossi juurest. Aken on maantee poolses pargi osas. Ligi pääseb ilmselt alati, parklat ei ole. Kui talvel näiteks lund ei lükata, siis saab parkida maantee juurde, aken on üsna maantee lähedal.

16 akent on üles leitud, jäänud on veel ainult viis akent. Ilmselt tuleb ka need aknad spetsiaalselt üles otsida, sest nii Läti piiri lähedale niisama ei satu. Viimased viis:

√ Lüllemäe

√ Valga

√ Obinitsa

√ Rõuge

√ Vastseliina

 

 

Suvine Kajsamoor

Tallinn on merelinn, kuigi igapäevaselt seda võib-olla ei märkagi. On küll 46-kilomeetrine rannajoon, ent paljud toimetused on trajektooril, mis merest harva mööduvad. Viimastel aastatel on väga palju mereäärset ala külastajatele avatud. Alustades Pikakari ranna, Rocca al Mare rannapromenaadi, Kultuurikilomeetriga ja lõpetades Lennusadama, Noblessneri sadama alaga.

Aga kuidas paistab Tallinn teistpidi? Et Tallinna lahelt avanevat kilukarbivaadet näha, ei pea minema laevaga Soome, Rootsi, autoga Piritale või Katariina kaile vaid saab ka minna näiteks kuunariga sõitma.

Ühel vihmasel pärastlõunal käisime sõitmas purjelaevaga Kajsamoor. Eelmine päev oli väga tuuline olnud, nii, et ootasime huviga, kas purjekas üldse väljub. Õnneks sellel päeval laineid ei olnudki, ainult korraks saime proovida tormist merd, kui sadamast väljus laev Soome poole ja nendest lainetest sõitis risti läbi Kajsamoor. See oli ainuke kord terve merereisi ajal, kui tuli kuskilt kõvasti kinni hoida, et mitte pikali kukkuda.

Kajsamoor on kahemastiline kahveltaglasega praamseilkuunar, ehitatud 1939. aastal Norras, tüüpilise Põhjamere kaubalaevana. Nime Kajsamoor võib tõlkida kui Tuuletrolli ema.

Purjekale saab Lennusadama taga olevalt kailt. Kuna oli vihmane ilm, istusime katuselaluse all, jagati ka pleede. Ja nagu kapten kohe alguses ütles, et ei ole halba ilma vaid on vale riietus. 2014.aasta suvi on siiani väga külm olnud, nii, et keegi ei tulnud laevale liiga õhukeste riietega.

Sõidu alguses kuulsime kapten Herkki Haldre jutustusi Kalamajast, kilukarbist, Patarei vanglast ja näiteks ka punaste laternate tänavast. Kuna samal reisil oli ka välismaalasi, kuulsime sama ülevaadet veel inglise ja vene keeles. Sellel päeval purjesid kahjuks ei heisatud. Mootori jõul sõitsime Maarjamäe Lossini välja ja seal võttis kuunar suuna Paljassaare poolsaare suunas (kunagine saar, mis on inimtegevuse tagajärjel nüüd hoopis poolsaar).

Samal ajal kutsuti kõik kambüüsi, kus serveeriti koorest kalasuppi ja õunakooki. Kahjuks sealt välja ei näe ja nii jäigi nägemata Paljassaare ümbrus. Eine lõpuks olime jõudnud tagasi Lennusadama juurde. Mõlemad lapsed pidasid laevasõidu kenasti vastu, kuigi väiksem oleks tahtnud ise ringi uudistada, aga laevatekk oli märg ja libe. Nii saigi läbi vihmane reis Tallinna lahel.

Kuhu minna ja mida teha järgmine kord Tallinna lahe ääres?

√ Kohvikutesse – Cafe Noble, Maru, Klaus, Cafe Nord, Kai, City Marina, Noa

 

 

 

 

 

Kevadine kollane aken

Vahepeal on valminud väga kaasahaarav video kollaste akende kohta. Kes soovib siiski kõik aknad ilma vihjeteta üles leida, siis tuleks see video vahele jätta. Videos on näha kõik 21 kollast akent, mis Lõuna-Eestisse paigutati. Samalaadseid videosid võiks olla palju rohkem, mis annaksid tõuke, kuhugile minemiseks. Väga heaks näiteks on ka see video.

Uuest videost inspiratsiooni saades tegin põike Võrtsjärve äärde ja “korjasin” ära uue akna – Võrtsjärve piirkond. Seekord oli akna leidmine väga lihtne, kuna videost tundsin ära akna asukoha. Ligipääs on sinna väga hea, aken asub kohe Tartu-Viljandi maantee ääres, vana silla kõrval, sadamas. Parkida saab üsna akna lähedale, parkla on piisavalt suur. Kollase akna taustaks on nii uus Rannu-Jõesuu sild kui ka teistpidi Võrtsjärv, Eesti suurim sisejärv. Akna kõrval asub Võrtsjärve külastuskeskus.

Kindlasti on plaanis üles leida ka viimased kümme akent, (esimesed kümme asuvad siin):

√ Alatskivi

√ Barclay de Tolly

√ Lüllemäe

√ Otepää

√ Sangaste

√ Valga

√ Obinitsa

√ Rõuge

√ Urvaste

√ Vastseliina

 

Suvine Sibulatee

Sellele reisile eelnes mitu nädalat planeerimist ja organiseerimist. Sisustada tuli kaks päeva Peipsi ääres, kaasas 4 täiskasvanut ja 2 last. Sattusin planeerimise algfaasis kohe ummikusse. Infot oli vähe ja olemasolev info oli kehvasti esitletud. Ükski vaadatud ööbimiskoht ei tundunud põnev või piisavalt privaatne. Seda enam, et aastaid tagasi oli meil kogemus ühe Peipsi puhkekeskusega, kus (venelastest) purjus noormehed meie üüritud maja hoovile nugadega vehkima tulid.

Kõik hakkas sujuma siis, kui olin avastanud selle video. Võtsime ette samad seiklused nagu videos, väikeste mugandustega – ilma jalgratta ja koerata. Nüüd kui läbiv teema oli leitud, oli info guugeldamine palju kergem. Need kaks päeva said paika nii kellaajaliselt kui ka kilomeetriliselt. Ehk siis koostasin graafiku,mis kell kuhugile jõudma peaksime, kui kaua kuhugile sõidame ja kui kaua kuskil aega peaksime veetma. Mis oli muidugi üsna keeruline ja jäi ruumi ka eksprompt tegevustele.

I päev

Reisi esimene peatuskoht oli toidu ja muu vajaliku varumine. Kaasa sai hästi palju värsket ja kodumaist kraami, aga näiteks ka tabletid merehaiguse vastu. Lisaks veel mikser, väli-gaasipliit, nuimikser, piknikukorv, sest ööbimiskohas toitlustust ei olnud. Plaanis oli valmistada ise õhtusöök ja hommikusöök ning ka piknikukorvi sisu.

Lõunasöögiks olin valinud Apollo Belvedere restorani, kuid tundub, et tänaseks seda söögikohta enam ei ole. Alatskivi lossi restroran tundus liiga pidulik, et teha kiire lõuna lastega, kuid kõrval olevasse kõrtsi ka ei tahtnud minna. Seega läksime sööma Apollosse – ei olnud liiga pidulik ja ruumi oli ka palju. Ainukesena häiris see, et meie laua teenindaja töösse sekkus omanik, kes ise ka saalis samal ajal einestas ning liha oli maitsestatud valmis maitseaineseguga, mis mulle ei maitse.

Peale lõunat tegime tiiru Alatskivi lossi aias, lossi ja muuseumi külastust seekord plaanis polnud. Oleme Alatskivi lossis käinud mitmeid kordi, küll mitte muuseumiga tutvumas. Aastatega on toimunud väga suured muutused, nii lossis sees kui ka lossist väljas. Alatskivi lossis on ka restoran ja sviidid. Kui järgmine kord Alatskivile satume, siis kindlasti käime muuseumis ära või mõnes õpitoas. Või plaanin puhkuse nõnda, et ööbimiseks valin nurgatorniga sviidi, õhtusöögiks restorani ning ka töötoad võtan lossist – nii on kõik käe ja jala juures, ühes majas.

Edasi võtsime suuna Kolkja küla poole. Tegime kiire ringi Kolkja vanausuliste muuseumis, kuna seal oli parajasti sees üks suurem lätlaste grupp, siis me sinna pikalt ei jäänud. Maja eest ostsime kaasa vanausuliste suhkrut ja küla vahelt ostsime kaasa sibulavaniku.

Kohvipausi tegime Peipsimaa Külastuskeskuses, kus on väike kohvik Tädi Šura. Proovisime erinevaid pirukaid ja presskannukohvi. Samal ajal osalesid lapsed teise laua taga õpitoas. Valisime pitsattrüki ja kasutades olemasolevaid kummist-puidust trükipakke. Trükipakkude valik oli väga suur ja paljud neist olid piirkonnaga seotud, olemas oli ka Peipsimaa Külastuskeskuse maskott Rändur Rääbis. Kaasa saime toredad poekotid, mis siiani seda suvist reisi meenutavad. Külastuskeskuses on ka pood, kust saab seda sama suhkrut ja palju muud põnevat. Lisaks saab sealt näiteks ka jalgrattaid, tõukerattaid ja tõukekelke laenutada.

Ja oligi aeg meie ööbimiskoht üles leida, suunaviitasid sinna ei ole. Nii, et saime veidi Nina külas ringi tiirutada. Ööbimiseks leidsin Nina majad, sealt samast videost. Need ei ole lihtsalt majad vaid põhumajad. Elekter on päikesepaneelidest ja tuulegeneraatorist. Tundus väga huvitav, et kuidas need majad siis ka päriselt välja näevad. Majad asuvad Peipsi kalda ääres, aga mitte otse rannas. Majade ja ranna vahel kulgeb külavahe tee.

Seal on kolm maja ja lisaks veel omanike maja. Ööbida saab kahes neist. Üks maja, mis asub 2-kohalise ja 4-kohalise maja vahel, seisab tühjana ja on pigem kolikamber. Ümbrus on selline lohakas, niitmata muru, haige kass (silmaga nähtavalt haige), näljane koer (mõlemad ei lahku külaliste juurest). Tualet asub väljas ja samuti ka duššikabiin. 2-kohalises majas on ka duššikabiin, aga seda me ei kasutanud. Vesi tuleb majja voolikust. Ma ei kujuta ette, kuidas seal talvel ööbida on. Lastega ilmselt ei ole võimalik, täiskasvanud ilmselt kannataks ka talvel välikäimlat kasutada. Samuti ei kujuta ette, kui seal ööbiks korraga mitu seltskonda, sest välidušš on lahtine ja  siseneja poole avatud. Lastega peredele ei sobi väga hästi ka see, et maja ja ranna-lõkkeplatsi vahelt kulgeb külavahe tee, kust autod sõidavad. Mitte koguaeg, aga sõidavad.

Aga tegelikult on seal väga mõnus – voodist on vaade metsa, köögist on vaade Peipsile, rannas on mõnus lõkkekoht koos suure laua ja pinkidega. Lähedal ei ole lärmakaid naabreid. Lõkkeplatsi juures on rand. Kui tulla suurema seltskonnaga, siis ei teki probleemi ühiskasutuses olevate asjade jagamisega nagu lõkkekoht, kuivkäimla, dušš. Arvestama peab koduloomadega, kui keegi pelgab loomi, siis seal on loomad.

Kaasa ostetud toidukraami panime 2-kohalises majas olevasse külmkappi (4-kohalises majas külmkappi ei ole). Õhtuseks grillimiseks me liha kaasa ei ostnud, lähim pood on Alatskivil asuv kauplus. Õnneks ei olnud kauplust laupäevasel päeval lihast tühjaks ostetud. Keetsime köögis värsked, koorega kartulid ja liha grillisime lõkkekohas. Mõlemas majas on gaasipliidid ja kraanikausid. Pann, pott ja lõikelaud oli olemas kindlasti 4-kohalises majas. Kuna ilm oli ilus, saime õhtusöögi süüa järve ääres. Järve ääres mängisime kuni pimedani lauamänge, seejärel kolisime tuppa mängima. Aga varsti kadus vool ära ja kuna see koht on peaaegu nagu kodumajutus, siis polnud sellisel kellaajal võimalik minna kellelegi probleemist rääkima. Nii saigi läbi esimene päev.

II päev

Hommik algas suurte ettevalmistustega. Valmistada oli vaja suur kogus pannkoogitainast, toormoosi ja pikniku jaoks marjad-puuviljad pesta ning tükeldada. Pannkookide jaoks oli kaasas mikser, taigna valmistasime täiesti nullist – munad, jahu, piim. Toormoosi jaoks oli kaasas nuimikser. Pannkooke küpsetasime järve ääres, kaasa võetud gaasipliidiga. Õli ja maitseained võtsime ka ise kaasa.

Kuna ilm oli jälle päikesepaisteline, oli väga mõnus pühapäeva hommikune pannkookide söömine järve kaldal koos hommikukohviga. Kohvi jaoks oli meil kaasas presskann. Kui pannkoogid otsa said, algas suur pakkimine. Laadisime asjad autode peale ja lahkusime ööbimiskohast.

Kuigi seda kola oli kaasas palju, siis tegelikult olid nad kõik üsna vajalikud, aga mitte hädavajalikud. Kindlasti tegid kaasa võetud asjad reisi mugavamaks ja maitsvamaks. Kellele meeldib pannkoogijahust tehtud pannkook, kellele mitte. Kellele maitseb puru kohvi sees, kellele mitte. Eks see kõik on maitse küsimus. Kuna reis oli täielikult minu planeerida, siis tahtsin oma külalistele parimat pakkuda!

Edasi suundusime Peipsi järvele, enne seda põikasime läbi Nina tuletorni juurest, kus asub ka Nina kirik. Tegelikult on selle torni nimi hoopis tulepaak. Tulepaak on tuletorn, mille nähtavuskaugus on alla 10 meremiili. Nina küla on oma nime saanud ninakujuliselt järve ulatuva kaldajoone järgi.

Kuna seal kandis sadamat ei olnud, siis trimaraanile saamiseks pidime kõigepealt kummipaadiga järvele sõitma, kus jaht Maarja ankrus oli. Autod parkisime Willipu puhkemaja lähedale. Maarja oli ankrus tegelikult üsna lähedal. Kõik said selga päästevestid, ka lapsed. Sadamate puudumise pärast Maarjaga enam Peipsil sõita ei saa. Kapten Peipus ja Maarja seilavad nüüd hoopis Võrtsjärvel.

Jahiga oli tellitud 1-3 -tunnine sõit Peipsil. Sõitsime kokku ligi 3 tundi. Ilmaga meil vedas ja sai purjed heisata. Maksimaalselt mahub trimaraanile 11 külalist, meie olime kuuekesi + kapten ja üks meeskonnaliige. Kohe alguses tegime läbi ka rituaali rummiga.

Kõige pealt sõitsime Nina poole tagasi ja seejärel võtsime suuna Kallastele. Sinna jõudsime kahe tunniga. Sealt paistis Eesti pikim Devoni liivakivi paljand ehk Kallaste pank. Kui Nina poole sõitsime mootori jõul, siis Kallaste poole tuule abil. Istuma mahtusime väga hästi, alguses purje all ja hiljem reelingu ääres. Piknikku pidasime kajutis suure laua ääres. Piknikukorvi sisu oli hommikul valmistatud (puuviljad, marjad).

 

Ma polnud varem kuulnud midagi trimaraanist, ainult sõna katamaraan oli tuttav. Katamaraan on kahe ja trimaraan kolme kerega veesõiduk. Selle info otsisin enne Maarjaga sõitu välja. Purjetamisel kellelgi paha ei hakanud ja keegi üle parda ei kukkunud. Ka lapsed pidasid terve sõidu kenasti vastu. Purjekalt saime ära kummipaadi abiga. Maarja jäi kalda lähedale ankrusse. Nagu ma juba mainisin, siis Maarjaga enam Peipsil kahjuks sõita ei saa. Jahisõiduga saigi meie reis Sibulateel läbi ja alustasime koduteed.

Kuhu minna ja mida teha järgmine kord Sibulateel?

√ Tõukekelgupäevale Kolkjas

√ Alatskivi Lossi, restorani ja tornisviiti

√ Alatskivi Lossi õpitubadesse

√ Kalevipoja Uisumaratonile

√ Varnja elava ajaloo muuseumi

 

 

 

 

 

 

Suvised ja sügisesed kollased aknad

2013. aasta suvel avati Lõuna-Eestis teekond “Elu kahe maailma piiril”, püsti pandi 21 kollast National Geographic`u akent. Kohe tekkis idee, et hakkame neid aknaid “koguma”. Aknaid on näiteks linna keskel (Tartus), ürgmetsa sees (Järvseljal), piiri ääres (Podmotsa külas). Akende üles leidmine oli alguses üsna keeruline. Tavaline oli see, et isegi kohalikud elanikud ei olnud kuulnud mingitest akendest. Keegi ei osanud kuhugile juhatada. Olemas on küll spetsiaalne lehekülg, aga sealt saab ainult vihje ja piirkonna kirjelduse.

Võib-olla ongi nii põnevam ja võib-olla oligi see eesmärk, et peab veidi nuputama, kust seda akent täpsemalt näha võiks või kuidas ligi pääseb ning kas üldse pääseb. Aknaid saab otsida järgmised viis aastat (täpsemat lõppkuupäeva ei ole kirjas).

Alguses arvasin, et on reaalne ühe-kahe kuuga kõik aknad üles leida. Ühtegi akent me spetsiaalselt otsima ei sõitnud ja nii ongi pooled aknad veel ootel. Ilmselt on eesmärgiks, et aken meelitaks sihtkohas pikemalt aega veetma. Meie külastused olid pigem nõnda, et kui läheduses oli aken, siis tuli sealt lihtsalt läbi põigata ja väike sirutuspaus teha ning loomulikult ka pilt. Näiteks Valgesoo rabas tuleb teha jalutuskäik laudteel, enne kui aken paistma hakkab.

Iga akna juures on Lõuna-Eesti kaart, kus on kõik kollased aknad märgitud ja samuti on olemas tutvustav tekst piirkonna kohta. Räpinas saab näiteks ühel numbril helistada ja telefonis tutvustust kuulata, iga akna juures seda võimalust kahjuks ei ole. Tegin kaardist telefoniga ka pilti, nii sain alati vaadata ega läheduses mõnda akent juhtumisi pole.

Tartu – seda akent on ilmselt kõige lihtsam üles leida. Asub Tartu Raekoja platsil. Selle akna eripära on see, et akent saab keerutada nagu karusselli. Pääseb ligi igal aastaajal.

Järvselja ürgmets – kõige keerulisem üles leida, sest aken asub Järvseljalt väljas, metsa sees. Üles leidsime ainult tänu vihjele, mis asus keset asulat. Nimelt on seal olemas Järvselja kaart, kus on ka märge NC (nagu National Geographic) koos imepisikese kollast värvi aknaga. Aga enne kaardi leidmist tuli ikka kõvasti mööda Järvseljat ringi tiirutada. Telefoni internetiühenduse peale ei tasu seal loota, seda lihtsalt ei ole seal.

Kõige lihtsam oleks sõita läbi Järvselja, jätta auto ristuva tee äärde ja kõndida mööda laudteed läbi metsa. Laudtee lõpus ongi aken, sinna pääseb ka autoga (väiksemaga). Suurema autoga pole eriti ruumi auto ümber pööramiseks. Talvel tuleks kindlasti auto jätta laudtee algusesse, maantee äärde. Suurt parklat seal ei ole, kuigi see oli tingimuseks kui akna asukohti valiti (Paigaldatav aken peab asuma Tartu-, Põlva-, Võru või Valga maakonnas, olema aastaringselt hea juurdepääsuga ning parkimisvõimalusega).

Saadjärve piirkond – Esimese hooga võtsime sihtkohaks Jääaja muuseumi, aga selles rannas akent ei olnud. Aken ei ole ka Tabivere rannas, asub hoopis Kukulinna mõisa lähedal, Kukulinna rannas. Sinna pääseb iga ilmaga.

Tõravere observatoorium – aken asub teleskoopide lähedal, peamajast vasakul. Ligi saab igal aastaajal.

Eesti Maanteemuuseum – kohe Postitee ääres. Ihamaru, Karilatsi, Tilleorg ja Puskaru ning oledki Varbusel. Talvel on Postitee natuke ekstreemne, kitsas ja kurviline. Akna juures on suur parkla.

Podmotsa küla – see aken asub ainult 100 meetrit Venemaa piirist, tsässoni lähedal, kohe külla sissesõidul. Siin oleks võinud akna panna nõnda, et oleks saanud läbi akna Kulje kirikut Venemaal pildistada. 

Räpina ajalooline süda – akna leiab järve äärest, Sillapää lossi lähedalt ja Räpina Paberivabriku, Eesti vanima, senitegutseva tööstusettevõtte vastast.

Süvahavva – selle kohanime tegi kuulsaks teleseriaal. Kui seriaali Süvahavva asub tegelikult Kesk-Eesti väikeses alevikus, siis õige Süvahavva asub Eesti pikima jõe Võhandu ääres. Sinna viib pikk metsa tee, mis lõppeb üsna kitsa ja lookleva teega üle imepisike silla. Ma ei tea mida teha, kui sinna sõites tuleb vastu teine auto. Talvel ma sinna sõita ei soovitaks. Aken asub Võhandu jõe ürgorus, seal samas on Viira veskimüür, mis on 16,5-meetri kõrgune liivakivipaljand.

Valgesoo raba – laudtee algab metsa sees, Valgesoo vaatetorni juurest (kuhu enam ronida ei tohi). Mööda laudteed ei ole vaja väga pikalt kõndida. Talvel ilmselt ei ole metsatee laudtee alguse juurde lahti lükatud ja parkida tuleks külavahetee äärde. Talvel võib see tee muidugi kitsas olla tänu lumele ja võib-olla ei saagi parkida.

Peipsijärve rand Mustvees – aken asub sadamas, Mustvee jõe suudmes. Asukoht on hea, pääseb alati ligi.

Tegemist on väga toreda projektiga, sattusime kohtadesse, kus pole veel käinud. Kuigi oleme näiteks ka varem Mustvees käinud. Isegi samal ajal, kui kollane aken püsti oli. Kuid seal pargi osas, kus see aken nüüd on, ei ole enne käinud. Seega ei pannud seda akent suvel tähele. See, et akende asukohta pole väga täpselt kirjeldatud oli põnev. Samas mõnikord kui otsisid ja otsisid tekkis täiesti lootusetu tunne, et ei leiagi akent (näiteks Järvseljal) ja tuleb “tühjade pihkudega” ära sõita.

Kindlasti on plaanis üles leida ka:

√ Alatskivi

√ Barclay de Tolly

√ Lüllemäe

√ Otepää

√ Sangaste

√ Valga

√ Obinitsa

√ Rõuge

√ Urvaste

√ Vastseliina

√ Võrtsjärv

 

Talvine Haapsalu

Haapsalusse minek oli pikalt küsimärgi all, eeltöö oli seetõttu enne reisi peaaegu tegemata. Olin siiski veidi uurinud, mida võiks seal külastada ja pisikese nimekirja koostanud. Arvasin, et leian kõik need kohad ka oma telefoniga üles, peaasi, et aadresse tean. Aga GPS`iga telefon lakkas töötamast päev enne reisi. Esimese hooga polnud mul aimugi, kuhu minna ja mida teha. Sest ees ootas 2 päeva koos kahe lapsega, kellest pisem on imik. Ööbimiskoha check in oli alles 14.00. Kell oli 9 hommikul.

I päev

Tiirutasin mööda linna. Nii ei jõua tänava nimesid lugeda ja on keeruline liiklusmärke jälgida, eriti kui kaardilugejateks on kaks alla 6-aastast. Viimati olin Haapsalus käinud 10 aastat tagasi, suvel. Olin äsja juhiload saanud. Tollest korrast oli meeles, kuidas ma ühelt ringteelt keerasin välja nii, et ei märganud “sebrat” ja seejärel peatas politsei mind vilkuritega. Olin unustanud tuled põlema panna ja mind pandi puhuma. Mingit karistust ega hoiatust ma ei saanud, aga siiani on see eredalt meeles, kui mõtlen Haapsalule. See meenus ka nüüd, kui mööda linna tiirutasin ja politseid väga sageli märkasin. Ilmselt nemad märkasid ka meid, aga õnneks kinni meid ei peetud.

Esimese tunniga olin üles leidnud kõik vähegi tuttavamad kohad – linnus, Iloni Imedemaa, Raudtee muuseum, Müüriääre kohvik, meri. Promenaadi aga ei leidnud. Kuna ööbimiskohta ma ka üles ei leidnud, sõitsin tagasi linnapiirile ja leidsin sealt linna kaardi. Olgugi, et GPS juhatab kohale, siis võõras linnas on siiski kergem orienteeruda, kui tervik on silme ees.

Nüüd kui linnakaart oli silme ees, meenus, et netipulk on kaasas. Parkimisime Väikese Viigi kaldale, mille jääd samal ajal lumest puhastati. Seal on võimalik uisutada mööda puhastatud rada. Hiljem nägin, et uiske on võimalik laenutada näiteks meie ööbimiskohas. Ööbimiskoht on muidugi üsna kaugel Väikesest Viigist (2km). Avasin Haapsalu linna kodulehe . Seal on selline rubriik nagu: Kuhu minna – soovitusi on seal ainult 5: piiskoplinnus, Kuursaal, Raudteejaam, Valge Daam ja Haapsalu sall. Vaatasin kiirelt üle ka toitlustuskohad, aga nagu ma õigepea teada sain, siis paljudel ustel on sildid: Kohtume suvel 2013!

Parkimine on Haapsalus tasuta või siis ma ei märganud, et olen parkimisalas või on parkimine talvel tasuta. Parkisime Karja tänavale (Saue tänava lähedale), seal on väiksem parkla. Haarasin Müüriääre kohvikust Latte kaasa ja suundusime Piiskopilinnuses asuvat mänguväljakut otsima. Lähenesime mööda Karja tänavat, Osutitorni värava kaudu. Olin kahevahel, kas ikka minna sealt kaudu, kuna ees ootas 10 jäist ja hooldamata trepiastet. Tõmbasin siiski 3-rattalise vankri üles. Edasi läks samamoodi, hooldamata teed ja paks sulalumi. Eeldasin, et mänguväljak asub hoovil, aga sealt ei leidnud me midagi. Suundusime vallile, ehk on sealt midagi näha. Leidsimegi mänguväljaku, kuid see asus kraavis, meie olime valli otsas ja sinna viis lumine ja jäine väga pikk trepp. Seal läheduses oli küll üks meesterahvas, aga nähes, et oleme hädas, pööras ta pilgu. Suundusime siis tagasi sinna poole, kust olime linnusehoovi sisenenud ja avastasin, et tegelikult läks ka otsetee kohe peale treppe mänguväljakule (esimesed trepid Osutitorni juures). Kahjuks ei olnud seal juhatavaid silte, neid ei olnud seal kusagil.

Mänguväljak ise on üsna suur ja ümbrusele sobivalt lahendatud. Sealt ei leia tüüpilisi mänguväljakute atraktsioone. Suurem osa mänguväljakust on inspiratsiooni saanud keskajast – suur mereröövlitelaev, karussell, kiigud, turnimisalad, väike linnus. Mõeldud on ka vanematele, olemas on pingid. Poole tunni pärast soovis suurem laps WC-sse. Tualetid olid seal täitsa olemas, aga teisel pool valli, linnuses. Otsustasime linna tagasi minna.

Väljusime Lõunaväravatornist, kus ei olnud vaja ületada ühtegi treppi ja välja jõudsime Karja tänavale. Taas ei märganud silti, et sealt kaudu linnusehoovi pääseks (läheneda tuleb Teasponi maja juurest, Karja 19).
Kuna olime pikemalt Haapsalus, otsisin peale mänguväljakut kohe ka Infopunkti (Karja 15) üles, et Haapsalu kaarti küsida. Samas lubati laps ka WC-sse. Ma ei tea, kas seda tegelikult tohib kasutada, igaljuhul oli väga positiivne, et nad vastu tulid. Tegelikult oleksin saanud ka Regiost kõik kohad tuvastada, aga ikkagi tundus lihtsam vaadata kaardilt, kus on kirjas ka vaatamisväärsused ja seda kõik ühel kaardil. Ma ei olegi varem infopunktides kaarte küsimas käinud.

Lõunastamiseks olin välja valinud Müüriääre kohviku. Lapsele päevapraad ja endale päevasupp, lisaks tuuakse lauda kuklid, maitsevõi ja sidrunivesi. Õnneks lubati vankriga sisse, kuigi ruumi on seal talvel väga vähe. Sisustus on helesinine ja romantiline. Sohvade ja ahjuga, palju valgust ning kõrge lagi. Kuigi koht on väike ja seepärast eeldaks, et lapsed ei ole just väga oodatud, siis leidus tagumiste diivanite lähedal üsna palju mänguasju. Ilmselt ka lastetool, kuid seda veel vaja ei läinud.

Vahepeal viisime oma asjad ööbimiskohta ära. Tegemist oli tööreisiga ja meile oli broneeritud ööbimine. Mõtlesin seda küll alguses muuta, aga kuna keegi meist ei olnud piisavalt terve, et ujuma minna, siis loobusime ja ei valinud näiteks Fra Mare`t. Sinna me veel ei olegi jõudnud. Üks väheseid veekeskusega hotelle, kus me Eestis veel käinud ei ole. Kuigi olen aastaid nende uudiskirja-saaja, ei ole tulnud ühtegi sellist pakkumist, mis kutsuks sinna külla.

Meile oli broneeritud ööbimine Spordikeskuse hostelisse. Me ei olegi varem Eestis hostelis ööbinud, näiteks Frankfurdi kesklinna hosteli 2-kohaline tuba oli täiesti hotelli moodi. Aga siin oli lihtsalt 3 eraldi voodit ja telekas. Hommikusööki ei ole, kasutada saab ühiskööki, mis asus meie toast korrus kõrgemal. Me ei käinud sellega tutvumas. Tegelikult on seal samas kõrval kohe ka Haapsalu Veekeskus, aga ma ei saanud aru, kas sinna on ka läbipääs hosteli kaudu.

Päeva teise poole veetsime Iloni Imedemaal. Ostsime 2 üksikpiletit, perepileti ostmist meilt ei nõutud (täiskasvanu + 2 last). Meid suunati garderoobi, sest majas välisjalanõudes viibida ei ole lubatud. Seal sai valida ka endale kostüümi. I korrusel oli vägagi tore ja hakkaja tädi, kes küsis, kas me oleme esimest korda siin? Olime esimest korda, kuid sellegi poolest ei tutvustanud ta meile, et saaksime osaleda tegevustes (nuputusülesanded, kaartide valmistamine jne).

II korruse kinosaali süsteemist ei saanud ka aru. Kas me oleks pidanud ise filmi käivitama? Olime esimesed ja ainsad külastajad sellel päeval. III korruse mängutuba oli üsna suur ja väga paljude erinevate-põnevate mänguasjadega. Sellel korrusel oli ka üks töötaja, kes vist peaks saabuvate lastega tegelema, sellel päeval ta seda kahjuks ei teinud. Alles üsna lõpus juhatas ta meid Karlssoni tuppa ja suurem laps sai Karlssonile kirja kirjutada ning selle postkasti panna.

Tegelikult on seal väga tore, tekib tunne nagu oleksid hoopis Rootsis. Näiteks Lärmisepa tänava Lota kodus, vähemalt sisekujunduse järgi. Kõik oli valge ja helesinine. Palju on puidust mänguasju, näpunuku-teatrilava, Ikea mänguköök. Lisaks saab I korruse galeriis multifilme vaadata, sel päeval oli see Karlssonist.

Seal on isegi päris köök valge Kitchen Aid mikseriga. Lisaks puupliit ja elektriahi. Samal ajal kui suurem plika III korrusel mängis, lugesin ise kiiktoolis raamatut Ilon Wiklandist. Kahju, et seal tegevusi ei olnud meie külastuse ajal. Näiteks koolivaheajal küpsetatakse seal kaneelirulle. Ilmselt oleks seal veelgi toredam olnud, kui seltsiks oleks olnud veel teisi sama vanuseid lapsi. Seal võiks olla taustaks vaikne meeleolumuusika, sest sellel päeval tundus seal veidi kõhe niimoodi kolmekesi toimetada.
Pealelõunaks olin avastanud, kus asub Promenaad. Parkisime Haapsalu-Noarootsi Jäätee algusesse, see on Suur-Mere tänava lõpus. Jäätee oli nendel päevadel suletud, kuigi seal pidevalt sõitsid autod. Tegelikult lumi sulas, kõnniteedel olid juba veelombid. Õhus oli juba kevadelõhna.

Avastasime Promenaadi lõpust suure mänguväljaku, Aafrika rannas. Üldse jäi silma, et Haapsalus on väga palju mänguväljakuid. Näiteks väike väljak Vasikaholmis ja samuti Karja tänava ääres. Ühed roosaks võõbatud mänguväljakud paistavad Karja tänavale. Kahjuks ei suutnud kohapeal tuvastada, kas tegemist on mõne koduhoovi mänguväljakuga või avaliku ruumiga. Alles hiljem lugesin, et see on täiesti avalik mänguväljak. See on Lasteraamatukogu juures asuv Iloni Aed.

II päev

Otsustasime, et pikendame oma Haapsalus viibimist. Päeva esimese poole eesmärk oli leida uus ööbimiskoht. Otsinguid alustasin siit: Haapsalu kodulehelt, kuid see suunab edasi siia. Esimest korda märkasin, et on selgelt öeldud, et lapsed ei ole oodatud: “Spa hotell Laine ei ole suunitletud puhkekohaks lastega, kuid kui olete siiski otsustanud oma lapse või lapselapse puhkusele kaasa võtta, hindame Teie soovi. Aeg, mida suudate oma lastele või lastelastele meie majas pühendada, on tema jaoks väga väärtuslik.” Lastega ei peagi igale poole minema, aga on tore, kui nad on oodatud.

Samas avastasin, et paljude ööbimiskohtade jaoks on vanem plika jõudnud sellisesse vanusesse, kus tema eest peab maksma hakkama. Näiteks Fra Mare kodulehel ei ole seda küll välja toodud, kuid kui helistasin, siis öeldi, et 5-aastane sööb ju hommikusööki. Iseasi, kui palju see 5-aastane just sööb. Aga tegelikult on see arusaadav, toorainekulud tekivad ja need tuleb katta. Siiski oli imelik, et külaliskorteri eest, kuhu ei olnud lisavoodit tarvis, küsiti lapse eest lisatasu. Lõpuks leidsin pakkumise, mis sobis – 7-aastaste laste majutamine vanemate toas on tasuta.

Lõunastamiseks vaatasin uuesti üle toidukohtade nimekirja ja lugesin soovitusi siit. Läksime siiski samasse kohta lõunale. Päevasupp oli sama, mis eile (riisisupp), sellel hetkel see kahtlust ei äratanud. Lapse toit oli ka seekord riisist, eelmine päev oli pasta. Kui olime mõnda aega söönud, hakkas laps oksendama. Enne seda oli ta jõudnud öelda, et söögil on paha maitse. Ma ei tea, kas see oli toidust, sest riis näiteks rikneb kiiresti. Aga natuke mõru maigu jättis hoopis see, kuidas teenindajad asjale reageerisid. Nad ei reageerinudki, tegid näo, et midagi ei ole juhtunud. Ma oleksin selle ümbruse ise ära koristanud, kui mulle oleks antud korralikud puhastusvahendid, anti vaid wc-paberit. Pesin suuremat tualetis ja selle peale muidugi hakkas pisem kisama. Puhastamist vajas kõik: lapsed, mina, laud, põrand, diivan. Lõpuks oligi nii, et koristasin enamuse ära ja siis tuli 1 teenindaja appi, aga alles selle peale kui ma palusin. Koristusvahendeid nad ikka ei toonud.

Järgmised tunnid peale lõuna-seiklusi magas suurem plika autos ja mina uudistasin Paralepa randa, autost. Seal samas asuv Fra Mare ei jätnud vähemalt väljastpoolt, küll väga erilist muljet, fassaad oli kaetud plekiga. Nii nagu oli kombeks 20 aastat tagasi.

Tööpäeva lõpus viisime oma asjad hotelli ära. Valisime Baltic Hotel Promenaadi, leidsin nende kodulehelt huvitava eripakkumise: Jäätee pakett Haapsalu-Noarootsi. See sisaldas ööbimist kahele, lisaks lõunasööki järgmisel päeval Roostal. Ehk siis see pikendas meie reisiplaane Läänemaal veel ühe päeva võrra.

Enne pimedat suundusime neljakesi õhtusele jalutuskäigule. Otse meie rõdult sai astuda Šokolaadi Promenaadi algusesse. Kõigil, kes jalutasid Promenaadil, oli võimalus meie tuppa kiigata. Esimesena jääb teele Tšaikovski pink, kahjuks helilahendus sellel päeval ei töötanud. Šokolaadi Promenaad läheb üle Suureks Promenaadiks.
Haapsalu on täis romantilisi, puitpitsilisi maju. Neid on palju ka Promenaadi ääres, paljud neist on renoveeritud, paljud on aga üsna viletsas seisus. Kõige suurem ja õhulisem neist on Kuursaal. Kahjuks oli kohvik suletud. Kodulehel on kiri: Kuursaali Suvekohvik on suletud. Kohtumiseni kevadel!

Suure Promenaadi lõpetab Aafrika rand, mis ühe legendi järgi sai nime sellest, et kohalikud määrisid end liigesevalude leevendamiseks mudaga kokku. Haapsalus on 3 avalikku suplusranda, millest üks on see sama Aafrika, teised kaks on Paralepa ja Vasikaholm. See supluskoht on täiesti kesklinnas, Vasikaholm on veidi eemal ja Paralepa on põhimõtteliselt linnast väljas. Promendaadi lõpus asub linnuvaatlustorn. Ronisime 15-meetri kõrgusele, kust näeb nii Tagalahte, vanalinna kui ka näiteks Jääteed.

Edasi liikusime mere äärest linna poole. Silma hakkas väga huvitav idee. Lossiväljakul oli renoveerimisootel, kunagise Sankt Peterburgi hotelli fassaad kaetud suure plaguga, millel on kujutatud hotelli endisaegne välimus ja kus oli ka hotelli logo. Lähemal uudistamisel avastasin akendelt Haapsaluga seotud isikute pildid, näiteks Tšaikovski ja Tobiase.

Haapsalu meenutab mulle väga Kuressaaret – palju vanu maju, väga kitsad tänavad, meri. Mitu korda tundus, et olen hoopis Saaremaal. Aga kui puhata Saaremaal hooaja-välisel ajal, siis ei jää silma nii palju silte, kus teatatakse: Kohtume suvel! Haapsalu on peaaegu väljasurnud talvel. Mis võib-olla ei olegi nii halb. Võib-olla koos suvitataje hordidega kaob kogu see salapära. Ja ei olegi enam vaikne ja romantiline.

Meie teise ööbimiskoha restoran oli suletud, ilmselt seetõttu, et ei olnud kõrghooaeg. Hommikusööki pakuti ühes numbritoas, kuhu olid toodud lauad-toolid, külmkapp. Valik ei olnud suur, aga kõhu sai täis.

Terve hommiku askeldas meie akna taga aga vanahärra, kes suundus jääpurjekaga sõitma. Samal ajal sõitis jääl ringi ka villis, mida juhtis jäätee hooldaja. Kahjuks või õnneks jääteed sellel päeval ei avatud. Me ei ole kunagi jääteel sõitnud, oleks olnud põnev kogemus. Nii pidime Roostale sõitma mööda maismaad. Haapsalu-Noarootsi Jäätee pikkus on 4 km. Österby sadamast Roostale oli ainult 24 km. Mööda maanteed oli terve teekond 40 km.

Niimoodi Roostale sõites saigi läbi meie puhkus Haapsalus. See oli esimene reis neljakesi. Jäi veel mitmeid kohti, kuhu kolme päeva jooksul ei jõudnud. Kindlasti läheme Haapsalusse tagasi, ilmselt kevadel või suvel. Kaasa võtsin kaks uut sõna: viik ja holm. Sain ka teada, et jääpurjetamist harrastatakse Eestis kõige rohkem Haapsalus ja Pärnus.

Kuhu minna ja mida teha järgmine kord Haapsalus?

√ Haapsalu Raudteejaam ja Eesti Raudteemuuseum

√ Kuursaali suvekohvik

√ Anni kohvik

√ Ungru loss

√ Väikesele Viigile uisutama

√ Ideed 2-3 tunni veetmiseks Haapsalus

√ Väga palju fotoideesid Haapsalust