RSS

Suvine Taevaskoda

SadamTaevaskoda oli aastaid tagasi üks lemmikumaid kohti, kuhu jalutama minna. Alguses kahekesi, siis kolmekesi, ainult neljakesi veel ei olnud käinud. Mitu suve on mul olnud idee, et tahaks sõitma minna jõelaev Lonny`ga. Kunagi ei ole sinna õigel ajal sattunud. Kui seekord Taevaskotta jõudsime, siis avastasime RMK teabepunktis,et pontoonkatamaraan väljub täistunnil. Aega oli umbes 10 minutit. Kaasa haarasin kollaste akende kaardi ja mõned põnevad piirkonda tutvustavad voldikud. Teabepuntki ümber on olemas liivakast, toidukiosk, tualetid.

LonnyJõudsime viimastena laevale. Väga meeldiv üllatus oli see, et reisil oli giid, kes rääkis väga huvitavalt järve tekkeloost ja ümbritsevast loodusest. Samuti tegi ta välismaalastele oma jutu kokkuvõtteid. Saesaare paisjärve asemel oli enne jõgi, aga seoses hüdroelektrijaama ehitusega tekkis siia järv. Hüdroelektrijaam ehitati Ahja jõele aastal 1952. Järv on ligikaudu 5 kilomeetrit pikk, käänuline ja jõelaevaga sõites on väga hästi näha liivakivipaljandeid. Möödusime Laaritsa mäest, Mõsumäest, Kindapäka mäest, Kivipalu mäest, Madal paest, Oose mäest, Mõtstare mäest.

6-kilomeetrise reisi ajal olid näha ka Eesti selle aasta (2014) linnu, jäälinnu pesakohad. Minu meelest on sellel reisil palju parem vaade Devoni liivakivi paljanditele kui on Suures ja Väikeses Taevaskojas. Reisi ajal on võimalik osta Taevaskojaga seotud meeneid ja saab osta ka näiteks kohvi. Laeval on ruumi natuke ka jalgratastele ja vankritele. Jõematk kestis umbes tund aega ja see oli täiesti piisav aeg, sest nooremat last tuli pool reisi pidevalt lõbustada, sest ringi jooksmiseks seal ruumi ei ole ning see ei oleks ka turvaline.

Taevaskoda

Pesad

 

Paljand

 

MärkPeale laevasõitu kõndisime tagasi parklasse ja ostsime kaasa väga maitsvaid kõrvitsaküpsiseid ning suundusime matkale mööda Taevaskodasid. Esimest korda kohtasin siin märki, mis kinnitas, et matk ratastoolis ja lapsevankriga on võimalik. Aastaid tagasi läksime lapsevankriga jalutama Penijärve matkarajale (tol ajal oli see veel RMK lehel kirjas, nüüd enam ei ole), raja algus oli sile ja lai, peale vaatetorni hakkas kõnnitee aina kitsenema. Lõpuks ei jäänud muud üle kui vanker kaheks osaks lahutada – ühele rattad ja teisele korv lapsega, et saaks raja lõpuni kõndida. Kui pimedaks läks, astusime matkarajast üldse kõrvale ja jalutasime edasi mööda metsasihti maantee poole. Lõpuks jõudsime metsast välja.

 

TaevaskodaTaevaskoja matkaraja algus oli väga paljulubav, puujuurte peale oli tekitatud sile kõnnitee. Varem oli siin looduslik metsatee. Olin kuulnud, et Emalätte juures oli toimunud varing ning märkasime ka tupikumärki, rada oli seal suletud. Saime kenasti Väikese Taevaskoja juurde, aga Suure Taevaskoja juurde minekuks tuli ületada raudtrepp, sellist treppi siin varem ei olnud. Kahjuks ei olnud ühtegi hoiatusmärki ka, kuna olime nii pika tee juba kõndinud, siis tassisime vankri trepist üles ja alla minekuks valisime metsa, mitte trepi.

Tavaliselt oleme siit tagasi pööranud, Suure Taevaskoja juurest läheb metsatee ringiga raja algusesse. Seekord valisime hoopis teise tee. Olin mõned päevad enne arutanud teemal, et tänapäeval on võimatu metsas ära eksida, kuna telefon juhatab alati metsast välja. Sellel matkal saingi seda testida. Ühel hetkel tundus, et liigume parklast väga kaugele. Otsisin välja telefoni ja proovisin meenutada, millisel järvel me just laevaga sõitsime, et seada seda järve sihtkohaks. Telefon muidugi metsateid ei tuvastanud ja märkis tagasiteeks väga pika tee. Siiski vaatasime terve tee telefoni, et metsast välja jõuda. Hoidsime suunda Saesaare paisjärvele.

TabaÜhel hetkel mõõdus meist üks meesterahvas, kes uuris, kas oleme siin enne käinud. Tundus, et tema oli samuti eksinud. Varsti astusime matkateest kõrvale, sest see muutus liiga kitsaks ja liikusime edasi mööda metsateed. Tänu sellele, et olime kõrvalisel teel saime süüa väga palju metsmaasikaid ja mustikaid. Varsti möödus meist seltskond vanemaid daame, kes uurisid, kas me teame, kuhu see tee viib. Loomulikult me ei teadnud. Lõpuks sattusime uuesti matkateele. Viimase üllatusena ootas meid ees pikk trepp Saesaare järve äärde. Kui jõudsime raja algusesse tagasi ja uurisime seal matkaradade kaarti, siis selgus, et kaardil on trepid tegelikult märgistatud. Lapsevankri-märk raja alguses oli olnud väga eksitav. Selle viimase trepi asemel oli ka varem tegelikult trepp, kuid see oli paigaldatud nõnda, et kõrval oli ka ruumi. Nüüd on trepp väga laiaks tehtud ja kõrval on kitsas ja mudane riba. Kui trepi kõrvale oleks jäetud rohkem ruumi, siis need trepid ei oleks väga suureks takistuseks raja läbimisel.

Toreda uuendusena olid rajale tekkinud infotahvlid Viimse reliikvia filmise kohta. Ära on märgistatud kohad, kus filmiti stseene filmi jaoks, lisaks on seal põnevad lood kaadritagustest seikadest. Samuti on seal pilte võtteperioodist. Kui suvel on Taevaskojas matkamine pidev kaadrist kõrvale astumine (sest koguaeg on keegi Su teel, kes parasjagu soovib teha endast pilti mõne objekti taustal), siis sügisel on Taevaskojas palju vähem jalutajaid. Jõelaevaga saab sõita kuni sügise alguseni.

Kuhu minna ja mida teha järgmine kord Taevaskojas?

6-kilomeetrisele matkarajale
Külastada Taevaskoda talvel
Tõukekelgumatkale

Advertisements
 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; juuli 24, 2014 in 2-3 tundi

 

Sildid: , , , , ,

Suvised kollased aknad, finaal

NC kaartEt kollaste akende otsimise projekt läbida enne, kui aknad maha korjatakse, sõitsin taas spetsiaalselt aknaid jahtima. Eesmärk oli tabada kõik viimased viis, mis asusid kaardilt vaadates üsna samas kandis. Päev enne seda reisi avastasin, et Taevaskoja RMK teabepunktis levitatakse turistivoldikute vahel ka kollaste akente kaarti. Vahepeal on valminud ka nelja teekonnaga kaart, aga seda infopunktis ei jagatud.

Uus kaart kaasas ja asusingi kõige kaugemate akende poole teele. Ees ootas Kagu-Eesti. Sõitu alustades ei arvanud ma, et nende akende leidmiseks tuleb kulutada nii palju aega ja läbida nii palju kruusateid. Akende naabruses asusid Eesti kõige väiksem rahvuspark, Karula rahvuspark, Eesti-Läti piir, Eesti-Vene piir, Setomaa, Eesti sügavaim järv, Rõuge suurjärv.

Valga linn – tegemist on kõige piiriäärsema aknaga. Läti ja Valka asusid umbes kümne sammu kaugusel. Olgugi, et videost oli näha akna asukoht (veekogu kaldal, taustaks paneelmajad ja katlamaja korsten), küsisime teed. Valgas on lihtsalt mitu veekogu – Pedeli jõgi, Pedeli paisjärv, Pedeli teine paisjärv. Tänu vetelpäästja juhatusele leidsime akna üsna kiiresti. Aken asub Pedeli paisjärve kaldal, Rimi ja Selveri lähedal, Tartu tänaval. Seal on üsna suur parkla. Seda pilti, mida turistid pidavat seal jäätise-saldejums `iga piiriposti taustal tegema, me ei teinud. Kuigi id-kaardid olid kaasas.

Valga

Lüllemäe – Video põhjal tundus, et aken asub elektriliinide all. Tegelikult asub aken Karula Maarja kiriku kõrval, kelgumäel ja need ei ole elektriliinid vaid lumetuubi tõstuk. Küsisime teed kohalikust poest ja meid juhatati õigesse kohta. Esimest korda kogu projekti jooksul sai fotoaparaadi aku täpselt siin tühjaks, õnneks saime akut mõned minutid laadida selles samas poes. Suured tänud väga vastutulelikule müüjale! Olemas on väike parkla.

Lüllemäe

Rõuge ürgorg – videost meenusid järv ja sillake, esimese hooga oli neid sillakesi iga nurga peal, aga õnneks leidsime õige sillakese koos aknaga üsna ruttu. Aken asub järve kaldal, mille kõige sügav koht on 38-meetri kaugusel veepinnast, tegemist on Eesti kõige sügavama järvega. Akna kõrval on suur parkla.

Rõuge

Vastseliina piiskoplinnus – aken ei asu Vastseliinas vaid koos linnusega Vana-Vastseliinas. Aken on parkla ja linnuse vahel, sõidutee ääres. Siin on suur parkla ja välitualetid.

Vastseliina

Obinitsa küla – kõige viimane aken, mis paneb punkti aastasele akende otsimise projektile. Aken asub Eesti-Vene piiri lähedal (Koidulasse on 12 km), Obinitsa külas, teeristis. Akna juures on suur parkla.

Obinitsa

LätiKõik 21 kollast akent on nüüd üles leitud! Seda projekti alustades ei arvanud ma, et selleks kulub üks aasta ja ei aimanud, et viimaseid aknaid pean spetsiaalselt otsima asuma. Kordagi ei tekkinud mõtet, et loobun sellest ideest – kõik aknad üles otsida ja neist pildid teha.

Võingi öelda, et suvi 2013 – suvi 2014 oli kollaste akende aasta:

√ kõik kuulsid, et otsin mingeid aknaid;

√ minu laps kirjutas lasteaias emadepäeva ankeeti:  tema ema hobi on kollased aknad;

√ mulle saadeti pilte akendest, kuhu ma veel ei olnud jõudnud;

√ mulle saadeti pilt akendest sõnumiga: “Kas ma otsin neid aknaid?” Loomulikult ei olnud need “need” aknad. Pildi saatja muidugi teadis seda, et need ei ole õiged kollased aknad!

mitte-kollane aken

vale-akenMinu kollaste akende teekond sai läbi hoopis liba-kollase akna juures, mis asub Tabinas. Kohalikud elanikud on saanud inspiratsiooni ja paigaldanud järve kaldale kollase akna. Kui Viljandi elanikud ei soovinud kollast akent Lossimägedesse, siis Tabina külarahvas on selle ise ehitanud. Terve päeva oli raadios saatmas meid Laulupidu, et kodutee väga kurbade nootidega ei lõppeks, saime Tuljakut kaasa üürata.

I kollased aknad
Kollane aken
II kollased aknad

Kuhu minna ja mida teha järgmine kord kollaste akende teekonnal?

Terve teekond korraga läbida
Akende piirkondades pikemalt aega veeta

 

 

 
2 kommentaari

Posted by &emdash; juuli 7, 2014 in 1-2 päeva

 

Sildid: , , ,

Suvised kollased aknad

Urvaste2Sõnajalaõie otsimise asemel püüdsime selle aasta Jaanipäeval üles leida hoopis kollaseid aknaid. Esimest korda sõitsime spetsiaalselt aknaid otsima. Paljud aknad jäid hilisele kellaajale ja nii tuligi mõnest loobuda. Oli liiga pime, et pildistada. Siit tuli ka välja selle projekti suur pluss, akendele on ligipääs igal kellaajal, nad ei sõltu lahtioleku aegadest. Samas tuli välja teine probleem. Õhtusel ajal ei ole avalikke tualette, kuhu vajadusel minna.

Otepää kirik ja linnamägi – aken asub kiriku lähedal, Tehvandi staadioni vahetus naabruses. Ligi pääseb iga ilmaga, parkla on pisike.

Otepää

Sangaste loss – loss asub Sangastest veidi eemal. Aken asub lossi suhtes all, vasakus nurgas. Sinna saab ilmselt iga ilmaga, kuigi sõidutee, mis lossi juurde viib on väga auklik. Parkla on suur.

Sangaste

Barclay de Tolly mausoleum – aken asub Jõgevestes, üsna lähedal voolab Väike-Emajõgi. Kui suurem osa aknaid on kohtades, kuhu olen sattunud ka ilma aknata, siis Barclay de Tolly mausoleumi ei ole kunagi sattunud ja ilmselt ei oleks ka sattunud ilma aknata. Kuigi nimi Barclay de Tolly on ju tuttav Napoleoni lahingutest. Akna leiab üles mausoleumi juurde suunavate viitade järgi. Kohapeal on suur parkla ja mitu välitualetti.

Barclay

Urvaste kirik ja Uhtjärv – kui läheneda aknale Anstla poolt, siis võib esimese hooga aknast mööda kihutada, kuna akna juurde pööramine on keset kurvi, mägede vahel. Samas on aken kohe näha, kui edasi läbi oru sõita ja teisele poole mäe otsa jõuda, sest aken on mäe otsas ja paistab kaugele. Sellest aknast on väga maaliline vaade Urvaste kirikule.

Urvaste

Alatskivi loss ja Sibulatee piirkond – aknale saab kõige paremini ligi hoopis Hirveaia kaudu, kuigi saab ka läheneda lossi juurest. Aken on maantee poolses pargi osas. Ligi pääseb ilmselt alati, parklat ei ole. Kui talvel näiteks lund ei lükata, siis saab parkida maantee juurde, aken on üsna maantee lähedal.

Alatskivi

16 akent on üles leitud, jäänud on veel ainult viis akent. Ilmselt tuleb ka need aknad spetsiaalselt üles otsida, sest nii Läti piiri lähedale niisama ei satu. Viimased viis:

√ Lüllemäe

√ Valga

√ Obinitsa

√ Rõuge

√ Vastseliina

 

 
1 kommentaar

Posted by &emdash; juuli 2, 2014 in 1-2 päeva

 

Sildid: , , ,

Suvine Kajsamoor

KilukarpTallinn on merelinn, kuigi igapäevaselt seda võib-olla ei märkagi. On küll 46-kilomeetrine rannajoon, ent paljud toimetused on trajektooril, mis merest harva mööduvad. Viimastel aastatel on väga palju mereäärset ala külastajatele avatud. Alustades Pikakari ranna, Rocca al Mare rannapromenaadi, Kultuurikilomeetriga ja lõpetades Lennusadama, Noblessneri sadama alaga.

Aga kuidas paistab Tallinn teistpidi? Et Tallinna lahelt avanevat kilukarbivaadet näha, ei pea minema laevaga Soome, Rootsi, autoga Piritale või Katariina kaile vaid saab ka minna näiteks kuunariga sõitma.

KajsamoorÜhel vihmasel pärastlõunal käisime sõitmas purjelaevaga Kajsamoor. Eelmine päev oli väga tuuline olnud, nii, et ootasime huviga, kas purjekas üldse väljub. Õnneks sellel päeval laineid ei olnudki, ainult korraks saime proovida tormist merd, kui sadamast väljus laev Soome poole ja nendest lainetest sõitis risti läbi Kajsamoor. See oli ainuke kord terve merereisi ajal, kui tuli kuskilt kõvasti kinni hoida, et mitte pikali kukkuda.

Kajsamoor on kahemastiline kahveltaglasega praamseilkuunar, ehitatud 1939. aastal Norras, tüüpilise Põhjamere kaubalaevana. Nime Kajsamoor võib tõlkida kui Tuuletrolli ema.

Purjekale saab Lennusadama taga olevalt kailt. Kuna oli vihmane ilm, istusime katuselaluse all, jagati ka pleede. Ja nagu kapten kohe alguses ütles, et ei ole halba ilma vaid on vale riietus. 2014.aasta suvi on siiani väga külm olnud, nii, et keegi ei tulnud laevale liiga õhukeste riietega.

KajsamoorSõidu alguses kuulsime kapten Herkki Haldre jutustusi Kalamajast, kilukarbist, Patarei vanglast ja näiteks ka punaste laternate tänavast. Kuna samal reisil oli ka välismaalasi, kuulsime sama ülevaadet veel inglise ja vene keeles. Sellel päeval purjesid kahjuks ei heisatud. Mootori jõul sõitsime Maarjamäe Lossini välja ja seal võttis kuunar suuna Paljassaare poolsaare suunas (kunagine saar, mis on inimtegevuse tagajärjel nüüd hoopis poolsaar).

Samal ajal kutsuti kõik kambüüsi, kus serveeriti koorest kalasuppi ja õunakooki. Kahjuks sealt välja ei näe ja nii jäigi nägemata Paljassaare ümbrus. Eine lõpuks olime jõudnud tagasi Lennusadama juurde. Mõlemad lapsed pidasid laevasõidu kenasti vastu, kuigi väiksem oleks tahtnud ise ringi uudistada, aga laevatekk oli märg ja libe. Nii saigi läbi vihmane reis Tallinna lahel.
Kajsamoor

LahtSadam

Kuhu minna ja mida teha järgmine kord Tallinna lahe ääres?

√ KohvikutesseCafe Noble, Maru, Klaus, Cafe Nord, Kai, City Marina, Noa

 

 

 

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; juuni 25, 2014 in 2-3 tundi

 

Sildid: , , , ,

Kevadine kollane aken

v6rtsj2rvVahepeal on valminud väga kaasahaarav video kollaste akende kohta. Kes soovib siiski kõik aknad ilma vihjeteta üles leida, siis tuleks see video vahele jätta. Videos on näha kõik 21 kollast akent, mis Lõuna-Eestisse paigutati. Samalaadseid videosid võiks olla palju rohkem, mis annaksid tõuke, kuhugile minemiseks. Väga heaks näiteks on ka see video.

Uuest videost inspiratsiooni saades tegin põike Võrtsjärve äärde ja “korjasin” ära uue akna – Võrtsjärve piirkond. Seekord oli akna leidmine väga lihtne, kuna videost tundsin ära akna asukoha. Ligipääs on sinna väga hea, aken asub kohe Tartu-Viljandi maantee ääres, vana silla kõrval, sadamas. Parkida saab üsna akna lähedale, parkla on piisavalt suur. Kollase akna taustaks on nii uus Rannu-Jõesuu sild kui ka teistpidi Võrtsjärv, Eesti suurim sisejärv. Akna kõrval asub Võrtsjärve külastuskeskus.

Kindlasti on plaanis üles leida ka viimased kümme akent, (esimesed kümme asuvad siin):

 Alatskivi

√ Barclay de Tolly

√ Lüllemäe

√ Otepää

√ Sangaste

√ Valga

√ Obinitsa

√ Rõuge

√ Urvaste

√ Vastseliina

 
2 kommentaari

Posted by &emdash; mai 25, 2014 in 2-3 tundi

 

Sildid: , , ,

Suvine Sibulatee

sibuladSellele reisile eelnes mitu nädalat planeerimist ja organiseerimist. Sisustada tuli kaks päeva Peipsi ääres, kaasas 4 täiskasvanut ja 2 last. Sattusin planeerimise algfaasis kohe ummikusse. Infot oli vähe ja olemasolev info oli kehvasti esitletud. Ükski vaadatud ööbimiskoht ei tundunud põnev või piisavalt privaatne. Seda enam, et aastaid tagasi oli meil kogemus ühe Peipsi puhkekeskusega, kus (venelastest) purjus noormehed meie üüritud maja hoovile nugadega vehkima tulid.

Kõik hakkas sujuma siis, kui olin avastanud selle video. Võtsime ette samad seiklused nagu videos, väikeste mugandustega – ilma jalgratta ja koerata. Nüüd kui läbiv teema oli leitud, oli info guugeldamine palju kergem. Need kaks päeva said paika nii kellaajaliselt kui ka kilomeetriliselt. Ehk siis koostasin graafiku,mis kell kuhugile jõudma peaksime, kui kaua kuhugile sõidame ja kui kaua kuskil aega peaksime veetma. Mis oli muidugi üsna keeruline ja jäi ruumi ka eksprompt tegevustele.

kalapaat
I päev

Reisi esimene peatuskoht oli toidu ja muu vajaliku varumine. Kaasa sai hästi palju värsket ja kodumaist kraami, aga näiteks ka tabletid merehaiguse vastu. Lisaks veel mikser, väli-gaasipliit, nuimikser, piknikukorv, sest ööbimiskohas toitlustust ei olnud. Plaanis oli valmistada ise õhtusöök ja hommikusöök ning ka piknikukorvi sisu.

Lõunasöögiks olin valinud Apollo Belvedere restorani, kuid tundub, et tänaseks seda söögikohta enam ei ole. Alatskivi lossi restroran tundus liiga pidulik, et teha kiire lõuna lastega, kuid kõrval olevasse kõrtsi ka ei tahtnud minna. Seega läksime sööma Apollosse – ei olnud liiga pidulik ja ruumi oli ka palju. Ainukesena häiris see, et meie laua teenindaja töösse sekkus omanik, kes ise ka saalis samal ajal einestas ning liha oli maitsestatud valmis maitseaineseguga, mis mulle ei maitse.

phpzfLr9zAMPeale lõunat tegime tiiru Alatskivi lossi aias, lossi ja muuseumi külastust seekord plaanis polnud. Oleme Alatskivi lossis käinud mitmeid kordi, küll mitte muuseumiga tutvumas. Aastatega on toimunud väga suured muutused, nii lossis sees kui ka lossist väljas. Alatskivi lossis on ka restoran ja sviidid. Kui järgmine kord Alatskivile satume, siis kindlasti käime muuseumis ära või mõnes õpitoas. Või plaanin puhkuse nõnda, et ööbimiseks valin nurgatorniga sviidi, õhtusöögiks restorani ning ka töötoad võtan lossist – nii on kõik käe ja jala juures, ühes majas.

Edasi võtsime suuna Kolkja küla poole. Tegime kiire ringi Kolkja vanausuliste muuseumis, kuna seal oli parajasti sees üks suurem lätlaste grupp, siis me sinna pikalt ei jäänud. Maja eest ostsime kaasa vanausuliste suhkrut ja küla vahelt ostsime kaasa sibulavaniku.

php4gPLz9AMKohvipausi tegime Peipsimaa Külastuskeskuses, kus on väike kohvik Tädi Šura. Proovisime erinevaid pirukaid ja presskannukohvi. Samal ajal osalesid lapsed teise laua taga õpitoas. Valisime pitsattrüki ja kasutades olemasolevaid kummist-puidust trükipakke. Trükipakkude valik oli väga suur ja paljud neist olid piirkonnaga seotud, olemas oli ka Peipsimaa Külastuskeskuse maskott Rändur Rääbis. Kaasa saime toredad poekotid, mis siiani seda suvist reisi meenutavad. Külastuskeskuses on ka pood, kust saab seda sama suhkrut ja palju muud põnevat. Lisaks saab sealt näiteks ka jalgrattaid, tõukerattaid ja tõukekelke laenutada.

Ja oligi aeg meie ööbimiskoht üles leida, suunaviitasid sinna ei ole. Nii, et saime veidi Nina külas ringi tiirutada. Ööbimiseks leidsin Nina majad, sealt samast videost. Need ei ole lihtsalt majad vaid põhumajad. Elekter on päikesepaneelidest ja tuulegeneraatorist. Tundus väga huvitav, et kuidas need majad siis ka päriselt välja näevad. Majad asuvad Peipsi kalda ääres, aga mitte otse rannas. Majade ja ranna vahel kulgeb külavahe tee.

4-kohaline

Seal on kolm maja ja lisaks veel omanike maja. Ööbida saab kahes neist. Üks maja, mis asub 2-kohalise ja 4-kohalise maja vahel, seisab tühjana ja on pigem kolikamber. Ümbrus on selline lohakas, niitmata muru, haige kass (silmaga nähtavalt haige), näljane koer (mõlemad ei lahku külaliste juurest). Tualet asub väljas ja samuti ka duššikabiin. 2-kohalises majas on ka duššikabiin, aga seda me ei kasutanud. Vesi tuleb majja voolikust. Ma ei kujuta ette, kuidas seal talvel ööbida on. Lastega ilmselt ei ole võimalik, täiskasvanud ilmselt kannataks ka talvel välikäimlat kasutada. Samuti ei kujuta ette, kui seal ööbiks korraga mitu seltskonda, sest välidušš on lahtine ja  siseneja poole avatud. Lastega peredele ei sobi väga hästi ka see, et maja ja ranna-lõkkeplatsi vahelt kulgeb külavahe tee, kust autod sõidavad. Mitte koguaeg, aga sõidavad.

II maja aken

I maja köök

grill-koer

I maja kamin

hoov

wc

II maja köök

II maja riiul

I maja väljast

Aga tegelikult on seal väga mõnus – voodist on vaade metsa, köögist on vaade Peipsile, rannas on mõnus lõkkekoht koos suure laua ja pinkidega. Lähedal ei ole lärmakaid naabreid. Lõkkeplatsi juures on rand. Kui tulla suurema seltskonnaga, siis ei teki probleemi ühiskasutuses olevate asjade jagamisega nagu lõkkekoht, kuivkäimla, dušš. Arvestama peab koduloomadega, kui keegi pelgab loomi, siis seal on loomad.

Kaasa ostetud toidukraami panime 2-kohalises majas olevasse külmkappi (4-kohalises majas külmkappi ei ole). Õhtuseks grillimiseks me liha kaasa ei ostnud, lähim pood on Alatskivil asuv kauplus. Õnneks ei olnud kauplust laupäevasel päeval lihast tühjaks ostetud. Keetsime köögis värsked, koorega kartulid ja liha grillisime lõkkekohas. Mõlemas majas on gaasipliidid ja kraanikausid. Pann, pott ja lõikelaud oli olemas kindlasti 4-kohalises majas. Kuna ilm oli ilus, saime õhtusöögi süüa järve ääres. Järve ääres mängisime kuni pimedani lauamänge, seejärel kolisime tuppa mängima. Aga varsti kadus vool ära ja kuna see koht on peaaegu nagu kodumajutus, siis polnud sellisel kellaajal võimalik minna kellelegi probleemist rääkima. Nii saigi läbi esimene päev.

II päev

hommikusöökHommik algas suurte ettevalmistustega. Valmistada oli vaja suur kogus pannkoogitainast, toormoosi ja pikniku jaoks marjad-puuviljad pesta ning tükeldada. Pannkookide jaoks oli kaasas mikser, taigna valmistasime täiesti nullist – munad, jahu, piim. Toormoosi jaoks oli kaasas nuimikser. Pannkooke küpsetasime järve ääres, kaasa võetud gaasipliidiga. Õli ja maitseained võtsime ka ise kaasa.

Kuna ilm oli jälle päikesepaisteline, oli väga mõnus pühapäeva hommikune pannkookide söömine järve kaldal koos hommikukohviga. Kohvi jaoks oli meil kaasas presskann. Kui pannkoogid otsa said, algas suur pakkimine. Laadisime asjad autode peale ja lahkusime ööbimiskohast.

Nina tuletornKuigi seda kola oli kaasas palju, siis tegelikult olid nad kõik üsna vajalikud, aga mitte hädavajalikud. Kindlasti tegid kaasa võetud asjad reisi mugavamaks ja maitsvamaks. Kellele meeldib pannkoogijahust tehtud pannkook, kellele mitte. Kellele maitseb puru kohvi sees, kellele mitte. Eks see kõik on maitse küsimus. Kuna reis oli täielikult minu planeerida, siis tahtsin oma külalistele parimat pakkuda!

Edasi suundusime Peipsi järvele, enne seda põikasime läbi Nina tuletorni juurest, kus asub ka Nina kirik. Tegelikult on selle torni nimi hoopis tulepaak. Tulepaak on tuletorn, mille nähtavuskaugus on alla 10 meremiili. Nina küla on oma nime saanud ninakujuliselt järve ulatuva kaldajoone järgi.

Kuna seal kandis sadamat ei olnud, siis trimaraanile saamiseks pidime kõigepealt kummipaadiga järvele sõitma, kus jaht Maarja ankrus oli. Autod parkisime Willipu puhkemaja lähedale. Maarja oli ankrus tegelikult üsna lähedal. Kõik said selga päästevestid, ka lapsed. Sadamate puudumise pärast Maarjaga enam Peipsil sõita ei saa. Kapten Peipus ja Maarja seilavad nüüd hoopis Võrtsjärvel.

maarjaJahiga oli tellitud 1-3 -tunnine sõit Peipsil. Sõitsime kokku ligi 3 tundi. Ilmaga meil vedas ja sai purjed heisata. Maksimaalselt mahub trimaraanile 11 külalist, meie olime kuuekesi + kapten ja üks meeskonnaliige. Kohe alguses tegime läbi ka rituaali rummiga.

Kõige pealt sõitsime Nina poole tagasi ja seejärel võtsime suuna Kallastele. Sinna jõudsime kahe tunniga. Sealt paistis Eesti pikim Devoni liivakivi paljand ehk Kallaste pank. Kui Nina poole sõitsime mootori jõul, siis Kallaste poole tuule abil. Istuma mahtusime väga hästi, alguses purje all ja hiljem reelingu ääres. Piknikku pidasime kajutis suure laua ääres. Piknikukorvi sisu oli hommikul valmistatud (puuviljad, marjad).

 

phpjJ2WJPAMMa polnud varem kuulnud midagi trimaraanist, ainult sõna katamaraan oli tuttav. Katamaraan on kahe ja trimaraan kolme kerega veesõiduk. Selle info otsisin enne Maarjaga sõitu välja. Purjetamisel kellelgi paha ei hakanud ja keegi üle parda ei kukkunud. Ka lapsed pidasid terve sõidu kenasti vastu. Purjekalt saime ära kummipaadi abiga. Maarja jäi kalda lähedale ankrusse. Nagu ma juba mainisin, siis Maarjaga enam Peipsil kahjuks sõita ei saa. Jahisõiduga saigi meie reis Sibulateel läbi ja alustasime koduteed.

Kuhu minna ja mida teha järgmine kord Sibulateel?

Tõukekelgupäevale Kolkjas

Alatskivi Lossi, restorani ja tornisviiti

Alatskivi Lossi õpitubadesse

Kalevipoja Uisumaratonile

Varnja elava ajaloo muuseumi

 

 

 

 

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; aprill 21, 2014 in 1-2 päeva

 

Sildid: , , ,

Suvised ja sügisesed kollased aknad

2Valgesoo013. aasta suvel avati Lõuna-Eestis teekond “Elu kahe maailma piiril”, püsti pandi 21 kollast National Geographic`u akent. Kohe tekkis idee, et hakkame neid aknaid “koguma”. Aknaid on näiteks linna keskel (Tartus), ürgmetsa sees (Järvseljal), piiri ääres (Podmotsa külas). Akende üles leidmine oli alguses üsna keeruline. Tavaline oli see, et isegi kohalikud elanikud ei olnud kuulnud mingitest akendest. Keegi ei osanud kuhugile juhatada. Olemas on küll spetsiaalne lehekülg, aga sealt saab ainult vihje ja piirkonna kirjelduse.

podmotsa2
Võib-olla ongi nii põnevam ja võib-olla oligi see eesmärk, et peab veidi nuputama, kust seda akent täpsemalt näha võiks või kuidas ligi pääseb ning kas üldse pääseb. Aknaid saab otsida järgmised viis aastat (täpsemat lõppkuupäeva ei ole kirjas).

Alguses arvasin, et on reaalne ühe-kahe kuuga kõik aknad üles leida. Ühtegi akent me spetsiaalselt otsima ei sõitnud ja nii ongi pooled aknad veel ootel. Ilmselt on eesmärgiks, et aken meelitaks sihtkohas pikemalt aega veetma. Meie külastused olid pigem nõnda, et kui läheduses oli aken, siis tuli sealt lihtsalt läbi põigata ja väike sirutuspaus teha ning loomulikult ka pilt. Näiteks Valgesoo rabas tuleb teha jalutuskäik laudteel, enne kui aken paistma hakkab.

räpina Iga akna juures on Lõuna-Eesti kaart, kus on kõik kollased aknad märgitud ja samuti on olemas tutvustav tekst piirkonna kohta. Räpinas saab näiteks ühel numbril helistada ja telefonis tutvustust kuulata, iga akna juures seda võimalust kahjuks ei ole. Tegin kaardist telefoniga ka pilti, nii sain alati vaadata ega läheduses mõnda akent juhtumisi pole. Tartu

Tartu – seda akent on ilmselt kõige lihtsam üles leida. Asub Tartu Raekoja platsil. Selle akna eripära on see, et akent saab keerutada nagu karusselli. Pääseb ligi igal aastaajal.

jarvseljaJärvselja ürgmets – kõige keerulisem üles leida, sest aken asub Järvseljalt väljas, metsa sees. Üles leidsime ainult tänu vihjele, mis asus keset asulat. Nimelt on seal olemas Järvselja kaart, kus on ka märge NC (nagu National Geographic) koos imepisikese kollast värvi aknaga. Aga enne kaardi leidmist tuli ikka kõvasti mööda Järvseljat ringi tiirutada. Telefoni internetiühenduse peale ei tasu seal loota, seda lihtsalt ei ole seal.

Kõige lihtsam oleks sõita läbi Järvselja, jätta auto ristuva tee äärde ja kõndida mööda laudteed läbi metsa. Laudtee lõpus ongi aken, sinna pääseb ka autoga (väiksemaga). Suurema autoga pole eriti ruumi auto ümber pööramiseks. Talvel tuleks kindlasti auto jätta laudtee algusesse, maantee äärde. Suurt parklat seal ei ole, kuigi see oli tingimuseks kui akna asukohti valiti (Paigaldatav aken peab asuma Tartu-, Põlva-, Võru või Valga maakonnas, olema aastaringselt hea juurdepääsuga ning parkimisvõimalusega).

saadjärve Saadjärve piirkond – Esimese hooga võtsime sihtkohaks Jääaja muuseumi, aga selles rannas akent ei olnud. Aken ei ole ka Tabivere rannas, asub hoopis Kukulinna mõisa lähedal, Kukulinna rannas. Sinna pääseb iga ilmaga.

t6ravereTõravere observatoorium – aken asub teleskoopide lähedal, peamajast vasakul. Ligi saab igal aastaajal.

teeaegEesti Maanteemuuseum – kohe Postitee ääres. Ihamaru, Karilatsi, Tilleorg ja Puskaru ning oledki Varbusel. Talvel on Postitee natuke ekstreemne, kitsas ja kurviline. Akna juures on suur parkla.

PodmotsaPodmotsa küla – see aken asub ainult 100 meetrit Venemaa piirist, tsässoni lähedal, kohe külla sissesõidul. Siin oleks võinud akna panna nõnda, et oleks saanud läbi akna Kulje kirikut Venemaal pildistada. 

rappinRäpina ajalooline süda – akna leiab järve äärest, Sillapää lossi lähedalt ja Räpina Paberivabriku, Eesti vanima, senitegutseva tööstusettevõtte vastast.

syvahavvaSüvahavva – selle kohanime tegi kuulsaks teleseriaal. Kui seriaali Süvahavva asub tegelikult Kesk-Eesti väikeses alevikus, siis õige Süvahavva asub Eesti pikima jõe Võhandu ääres. Sinna viib pikk metsa tee, mis lõppeb üsna kitsa ja lookleva teega üle imepisike silla. Ma ei tea mida teha, kui sinna sõites tuleb vastu teine auto. Talvel ma sinna sõita ei soovitaks. Aken asub Võhandu jõe ürgorus, seal samas on Viira veskimüür, mis on 16,5-meetri kõrgune liivakivipaljand.

valgesoo (2)Valgesoo raba – laudtee algab metsa sees, Valgesoo vaatetorni juurest (kuhu enam ronida ei tohi). Mööda laudteed ei ole vaja väga pikalt kõndida. Talvel ilmselt ei ole metsatee laudtee alguse juurde lahti lükatud ja parkida tuleks külavahetee äärde. Talvel võib see tee muidugi kitsas olla tänu lumele ja võib-olla ei saagi parkida.

MustveePeipsijärve rand Mustvees – aken asub sadamas, Mustvee jõe suudmes. Asukoht on hea, pääseb alati ligi.

Tegemist on väga toreda projektiga, sattusime kohtadesse, kus pole veel käinud. Kuigi oleme näiteks ka varem Mustvees käinud. Isegi samal ajal, kui kollane aken püsti oli. Kuid seal pargi osas, kus see aken nüüd on, ei ole enne käinud. Seega ei pannud seda akent suvel tähele. See, et akende asukohta pole väga täpselt kirjeldatud oli põnev. Samas mõnikord kui otsisid ja otsisid tekkis täiesti lootusetu tunne, et ei leiagi akent (näiteks Järvseljal) ja tuleb “tühjade pihkudega” ära sõita.

Kindlasti on plaanis üles leida ka:

Alatskivi

√ Barclay de Tolly

√ Lüllemäe

√ Otepää

√ Sangaste

√ Valga

√ Obinitsa

√ Rõuge

√ Urvaste

√ Vastseliina

√ Võrtsjärv

 
3 kommentaari

Posted by &emdash; jaanuar 31, 2014 in 1-2 päeva

 

Sildid: , , , , ,